Reedel, 8. aprillil toimus iga-aastane Agricola-nimeline soome keele olümpiaad. Eelvooru test sooritati jaanuarikuus oma koolis ning soome keele päevale pühendatud lõppvoor oli Tartus. Edasi pääses üle Eesti kokku 21 õpilast, kellest 17 tulid olümpiaadipäeval mõõtu võtma. Kõik sel aastal lõppvoorus osalenud olid soome keele olümpiaadil esimest korda. Teemaks oli Itämeri ehk Läänemeri.

Mina olin Tallinna Ühisgümnaasiumist ainuke osaleja. Kuna tegemist oli minu elu esimese olümpiaadiga, ei osanud ma enda edukust ennustada. Ühel õhtul sain aga õpetajalt e-maili teatega, et olen pääsenud lõppvooru. Olin õnnelik ja samas juba ette närvis, sest tulemas oli siiski palju mahukam test kui eelvoorus – teksti ja kõne mõistmine, grammatika- ja sõnavaraharjutused ning suuline ülesanne. Kõige rohkem närveerisin ma suulise ülesande pärast, mille jaoks tuli kodus valmistada ette umbes 2-minutiline kõne.

Saime kord nädalas kokku õpetaja ja ühe teise kooli tüdrukuga, kes samuti lõppvooru oli pääsenud, et koos õppida. Nädalad möödusid ning olümpiaad jõudis iga päevaga aina lähemale. Kõne koostamisega jäin ma küll viimasele minutile, aga tunnen, et sain tänu õpetaja abile veidi uusi teadmisi Läänemere ajaloost ning ka sõnavara mingil moel täienes. Ettevalmistusperioodil mõtlesin korduvalt, et ütlen olümpiaadist ära, aga olen väga tänulik eelkõige sisetundele, mis siiski ei lubanud mul seda teha.

Lõpuks saabus olümpiaadipäev ning sõitsin hommikul varase bussiga Tartusse. Kohale jõudes registreeriti meid ära ja juhatati kella 11-ks klassiruumi. Päevakorraldus meeldis mulle: kell 11–14 olümpiaad, alates kella 11.30-st hakati vestlusele kutsuma (toimus kahes ruumis), kell 13–14.15 lõunasöök (saime kupongid ja lõunasöök Ülikooli kohviku jazziklubis oli väga maitsev), 14.30 Tartu Loodusmajas ekskursioon ja Läänemere teemaline töötuba ning 17–18.30 autasustamine.

Test algas kuulamisega, ülesannetelehti oli kokku 12 ning absoluutselt kõik toimus soome keeles. See oli ikka totaalselt uus ja huvitav kogemus. Vahepeal läksid mõtted segamini, eriti siis, kui vestluse järjekord hakkas minuni jõudma. Ülesanded olid minule enamjaolt arusaadavad. Korraldajad kommenteerisid pärast, et kahetsusväärsest tekkis mitmetel osalejatel raskusi töökäskude mõistmisel. Sõnavara sai kõvasti treenida siis, kui oli vaja eestikeelseid sõnu soome keelde tõlkida ning kui soomekeelseid tähendusi ei teadnud. Üks keerulisemaid ülesandeid oli sünonüümide ühendamine, kuna paljusid mereteemalisi sõnu polnud ma kunagi kuulnud ning sobitasin neid siis kokku sisetunde järgi. Kui aga pidi lünkadesse valima teksti all olevaid sõnu, tulid appi lüngale järgnevate sõnade käändelõpud. Siinkohal väljendub soome keele üks plussidest: kui oled omandanud teadmisi sõnalõppude ning käänamise kohta, aitab see sageli hädast välja.

Viimases ülesandes pidi kirjutama soomekeelse jutu, kus soovitad turistile külastamiseks toredaid Eestimaa kohti. Abimaterjalina võis kasutada ülesandele lisatud reklaampakkumisi.

Vestlus läks mul tagantjärele mõeldes küll närviliselt, aga üsna positiivselt. Kaks naist, kellele rääkisin, olid väga toredad ning toetavad. Pinges olekus rääkida kogu vestluse ajal soome keeles oli väga huvitav kogemus, sest pea oli üpriski tühi. Üks asi oli esitada eelnevalt õpitud kõne, kuid hoopis teine tase oli aru saada täiendavatest küsimustest ning nendele sobivalt vastata.

Lõpetasin testi siis, kui aeg täis sai ehk kell 14 ning seadsin sammud kohvikusse, kus õpetaja ja teise osalejaga lõunatasime ning muljeid jagasime. Pingelangus oli suur ja nüüd jäi vaid oodata õhtuni, et tulemused teada saada. Loodusmaja töötuba, kus tutvustati kalu ning tegime ka rühmatööd, oli üsna huvitav.

Autasustamisel peksis mu süda päris tugevalt – ei osanud absoluutselt midagi oodata. Fakt oli aga see, et võitjad oleme me kõik. Kohti teadustati tagantpoolt etepoole ja iga koha nimetamisel ootasin põnevil, millal kostub minu nimi. Seda aga ei tulnud. Mida väiksemaks number läks, seda pinevamaks olukord muutus. Seitsmeteistkümnest sai kümme ja kümnest viis. Vahepeal tehti teatavaks Soome Instituudi videovõistluse “Milleks mulle soome keel?” võitjad. Olin sõbrannaga ka sellest osa võtnud. Kuigi me ei võitnud, saime tunnustuse enim vaatamisi kogunud video eest (30 000 vaatamist 43 000-st). Tegime videos intervjuu Soome popstaari Isac Elliotiga ja suure tõenäosusega just sellepärast kogunes vaatamisi nii palju. Pärast saime teada, et žüriile ei meeldinud, et Elliot kõneles soome keele tähtsusest inglise keeles.

Siis juhtus selline vahva asi, et minu nime ei olnud öeldud ka neljanda kohani jõudes ning alles jäi vaid esikolmik. Sel hetkel olid mul emotsioonid nii laiali, et vaatasin vaid õpetajale naeratades otsa, kuid sisemiselt kiljusin. Teatati kolmas koht ja lõpuks kõlas minu nimi. Läksin aukirja võtma ning unustasin kingikoti – õnneks publik vaid naeris mõistvalt veidi piinliku olukorra üle. Arvasin, et nüüd on kõik, aga siis jagati veel esikolmikule eritingimustel Tartu Ülikooli sisseastumise leht (Tallinna Ülikoolis annab väga hea olümpiaadikoht sama eelise) ja ma olin ikka väga imestunud – ma polnudki sellise boonusega kursis.

Kodutee kulges mul mitme koti – sest õpilaste pingutused ei jäänud tasumata – ning tohutult rõõmsa meelega. Olümpiaad andis nii palju uusi kogemusi! Soovitan kindlasti ka teistel õpilastel järgnevatel aastatel sellest osa võtta. Minu jaoks on üliõpilaselu uksed avatud, mida ma ei suuda siiamaani uskuda.

Laura Saare, Tallinna Ühisgümnaasiumi 12. klassi õpilane, kes saavutas soome keele olümpiaadil 3. koha.

Kuidas soome keele õppimine minu jaoks kulges? Mõtlesin kirja panna mõned punktid, mis minu arvates algajale soome keele õppijale tähtsad võiksid olla.

Kõik seosesse

Kui oma osakonna soome keele kursusele registreerusin, märkasin, et toimub ka Soome maa ja ajaloo kursus, mida andis ka sama õpetaja. Olin kohe kindel, et kui ma õpin paralleelselt mõlemal kursusel, täiendavad kursused teineteist väga hästi, keel aitab mul Soome kohta rohkem teada saada ning ajaloosündmused ja olulised nimed annavad jälle keelekasutusele palju juurde. Just nii oligi, sageli teemad ka kattusid osaliselt ja mul oli eelmise tunni teadmistest uues tunnis juba ette kasu. Samas polnud see hoopiski mitte tüütu, kui midagi juba eelnevalt teadsin ja seda uuesti mainiti, sest õpetaja andis pidevalt ka järjest uut informatsiooni, nii et pagas muudkui kasvas ja kasvas. Arvangi, et soome keele (ja ka teiste võõrkeelte) õppimisel on väga suureks toeks just see, kui juurde võtta mõni konkreetne teema ja seda uurida. Selleks võib kas või erialast lähtuvalt olla ajalugu, loodus, muusika jne. Juurde tuleb palju uusi teadmisi ning ka keeleoskus paraneb oluliselt.

Hea õpetaja, õpik ja vihik

Igal õpetajal on veidi erinevad õppematerjalid ja metoodika, samamoodi ka õpilasel iseenda jaoks. Meie õppisime oma kursusel enamasti õpiku järgi, mille autoriks on mu õpetaja ise. Kuid alguses oli õpikuga väike probleem – õpiku uuem 2013. aasta väljaanne polnud veel trükikojast saabunud. Nii me õppisimegi nädala-kaks slaidide põhjal, samuti andis õpetaja meile veidi hiljem kasutada õpiku uue trüki PDF-versiooni. Minu üheks kõige tähtsamaks õppevahendiks sai aga vihik – kuna õpik esialgu reaalsel kujul puudus, tekkis mul kohe harjumus kõik kirja panna, et hiljem midagi kiiresti järele vaadata või korrata saaks, just nii nagu õpikust. Komme peaaegu kõike vihikusse üles kirjutada ning ka suuliselt tehtud harjutused vihikus veel kord läbi kirjutada tekkis mul eelkõige sellest, et mu õpetaja Margit Kuusk on väga energiline inimene. Ta jõudis tunni jooksul anda väga palju soovitusi, mainida minu jaoks uusi sõnu, raamatute pealkirju ja autoreid, samal ajal veel uut teemat õpetades. Et kõik see huvitav info kaduma ei läheks, kirjutasingi ma kohe võimalikult palju vihikusse üles. Arvan, et ka kirjutamismälu üldiselt on keeleoskusele hea, see võimaldab õpitut reaalselt kinnistada ja end iga uue tunniga järjest kindlamalt tunda. Lisaks on vihikut väga kerge igale poole kaasa võtta ja hea lugeda.

Kodutööd=distsipliin=edu

Minu õpetajal oli oma kursuse jaoks välja töötatud konkreetne süsteem. Näiteks kohe kursuse alguses saime teada, et õpetajale tuleb semestri jooksul saata kolm kodust kirjutist ning sooritama peab ka kolm kontrolltööd. See võis esialgu tunduda väga mahukana, kuid õpetaja andis meile vabalt valida aja, millal oma kirjutised talle saadame ning andis alati ka soovitusi, kust vaadata sõnavara või kuidas võiks kindlal teemal kirjutada. Esialgu tundus kursus olevat ainult lõbu, esimeses tunnis vaatasime „Soome-eesti eksitussõnastiku“ naljakaid illustratsioone ja kuulasime soomekeelset laulu. Aga juba tunni lõpus jättis õpetaja meile mitu kodust ülesannet. Ja edaspidi võis kindel olla, et koduseks tööks on vähemalt neli või viis harjutust. Samuti võisime ühes tunnis edasi võtta kaks või koguni kolm uut osa. Minu jaoks oli see väga uus ja tore keeleõppimise viis – sain aru, et ma ei õpi keelt mitte ainult tunnis, vaid praktiliselt kogu aeg. Kursus toimus kaks korda nädalas, vabad päevad kulusid materjali äraõppimise ja kordamise ning koduste ülesannete tegemise peale. Tihti kordasin kõik ka veel samal päeval vahetult enne tundi üle, sest õpetaja lasi meil tunnis koduste tööde vastused järgemööda ette lugeda. Nii sai ka kohe teada, kas oled asjast aru saanud või ei. Ja isegi kui polnud, oli õpetaja valmis kohe tahvli peal uuesti seletama. Nii et igal moel oli kodustesse ülesannetesse süvenemisest kasu. Mul tekkis väga tugev õppimise harjumus.

Lisamaterjalid

Lisaks õpikuülesannetele tegime loomulikult ka palju muud – väga tihti näiteks kuulamisülesandeid ning omamoodi traditsiooniks kujunes meil soomekeelsete selkouutiste kuulamine. Need erinesid tavalistest raadiouudistest selle poolest, et neid loeti ette palju aeglasemalt ning sõnavara oli lihtsam, seega algajale keeleõppijale harjutamiseks väga sobiv ja praktiline õppevahend. Kuulasime neid uudiseid väga tihti, üritasime kuuldust aru saada ja seda ümber jutustada. Lisaks vaatasime veel nii spetsiaalselt keeleõppeks kokku pandud videoid, ent mõnikord ka midagi meelelahutuslikku. Iga tund oli ka just uute ja üllatuslike lisamaterjalide poolest huvitav ja neid sai kodus tahtmise korral samuti üle vaadata või kuulata. Veel olid õpetajal olemas helifailid ka oma õpiku tekstidest, samuti testid sõnade kordamiseks, grammatikatabelid ja palju muud huvitavat.

Arvan, et keeleõpe muutub järjest mitmekülgsemaks ja huvitavamaks ja igaühel tuleks leida just see viis, mis tema jaoks kõige põnevam on.

Marili Tomingas, TÜ soome keele ja kultuuri magistriõppe üliõpilane

19. veebruaril 2016. aastal toimus Elva Gümnaasiumis 4. ülevabariigiline gümnaasiumiõpilaste tõlkevõistlus, mille eesmärgiks oli korraldajate sõnul väärtustada võõrkeeleoskust, aga ka väga head emakeele valdamist. Võtsin võistlusest osa ainsa õpilasena meie koolist, ja valisin tõlkesuunaks soome-eesti. Koolis õpin soome keelt alles teist aastat, aga olen käinud Soomes päris tihti ja seetõttu olen soome keelega piisavalt kokku puutunud, et tõlkimist proovida. Tõlkevõistlus on võõrkeele õpilastele muidugi hoopis uutmoodi kogemus.

Tõlkevõistlusest võttis osa üle 60ne gümnasisti, kelle seas oli ka neid, kes osalesid antud üritusel juba teist või isegi kolmandat korda. Lisaks soome keelele tõlkisid noored inglise, saksa, vene ja prantsuse suunal ning omaette kategooriana eesti keelest vene keelde. Tõlkida oli kaasaegsete proosakirjanike tekstid või tekstikatkendid, mille pikkus oli 800-1000 sõna, tõlketööks anti aega viis tundi.

Koolimajja jõudes anti kõigile osalejatele kätte materjalid, kus olid kirjas võistluse reeglid, info kirjaniku kohta ja ka tekst, mida tõlkima hakata. Peale seda suundusime aulasse, kus oli kaetud laud erinevate maiustuste ning jookidega. Natuke enne tõlketöö algust tervitas meid Elva Gümnaasiumi direktor. Ta rääkis võistluse korraldamise traditsioonist ja koolist üldisemalt, peale mida esinesid kaks koolitüdrukut – selline ilus sissejuhatus muutis võistlusõhkkonna palju meeldivamaks ning mõnusamaks.

Võistlustööd kirjutati Elva Gümnaasiumi kahes arvutiklassis, kuhu me kõik imekombel ära mahtusime. Vene keelde tõlkijatele olid teatud arvutid ette valmistatud, teised said istekohad ise valida. Paljudel noortel tõlkijatel oli kaasas juhendaja, kes neile veel viimaseid soovitusi jagas, aga ka teised ei tundnud ennast liiga mahajäetuna, sest kõik võistlust korraldada aitavad Elva õpetajad olid meeldivalt abivalmid. Minu arvates oli kogu üritus väga hästi korraldatud ning kõikidele tekkinud küsimustele vastati.

Mina tõlkisin võistlustööna Taina Latvala tekstikatkendit, mis rääkis noore tüdruku ja tema poisi suhtest ning sellest, kuidas nad läbi erinevate raskuste siiski kõigega toime tulid. Arvan, et antud katkend oli üsna hea valik, kuna teksti teema pakub huvi nii mõnelegi lugejale. Võistluse kirjandusspetsialistidest žürii hindab tõlke täpsust, stiili tabamist ja keelelist korrektsust.

Alguses oli mul võistlusele mineku osas erinevaid kahtlusi, kuid lõppkokkuvõttes olen siiski äärmiselt õnnelik, et ära käisin ja ennast proovile panin. Sain tõlkepäevast huvitava kogemuse ning ausalt öeldes olin positiivselt üllatunud, et nii paljud noored on tegelikult huvitatud ilukirjanduse tõlkimisest. Võistluse tulemused tehakse teatavaks 2. aprillil Elva Gümnaasiumi pidulikul vilistlaskonverentsil.

Andrea Proškina, Tallinna Ühisgümnaasiumi 11. klassi õpilane

Reaalse kirjavahetuse kui praktilise õppemeetodi idee tekkis mul kevadel.
Nimelt polnud teoreetiliselt funktsionaalne postkaardi kirjutamise ülesanne äratanud õpilastes erilist innustust. Postkaart tundus igav ja elukauge tõenäoliselt kahel põhjusel – esiteks pole traditsioonilised postiteenused enam noore põlvkonna hulgas populaarsed ja teiseks oli lugejaks taas õpetaja ning kogu situatsioon seega ebaveenev rollimäng. Teades, et alustan sügisel soome keele õpetamist ka teises koolis, otsustasin algatada õpilaste vahel enam põnevust äratava kirjavahetuse. Lubadus peatsest kirjasõbrast tekitas kohe ootusärevust.

Head asjad nõuavad sageli küpsemisaega ja esimesest kirja viimistlesime lausa poolteist kuud. Kontrollisin mustandite keelekasutust individuaalselt kaks korda ning andsin teemaarenduseks uusi ideid. Kirja sisuks oli enese tutvustus, harrastustest rääkimine ja küsimuste esitamine – asjad, mis tasub üle korrata eri tasemetel.

Kohtudes uute õpilastega, sain neid kohe üllatada saadetistega tundmatutelt kaasõppijatelt. Kujutan ette, kui positiivselt võib mõjuda teadmine, et keegi on sinu peale mõelnud juba pikalt enne tutvumist. Vastused sisaldasid samuti teavet endast ja oma harrastustest. Lihtsam kirjaversioon läks teise kooli algajatele ja keerulisem edasijõudnutele.

Kogu protsessi ajal pöörasin õpilaste tähelepanu sõbraliku ja viisaka suhtlusstiili säilitamisele ning lugeja kui partneriga arvestamisele. Veidi vanamoodne tekstižanr hakkas elama, ja parimal juhul lisandusid paberile kaunid joonistused ning ümbrikud volditi leidlikult ise valmis. Soovi korral võis kasutada varjunime.

Mõned kirjasõbrapaarid jäid püsima planeeritust kauemakski – sõbrale pühendati lõpuks nimeline jõulukaart. Arvestades rühmade eri suurusi, puudujaid, tähtaegade venitajaid ja mõningaid kõrvalehiilijaid, tuli idee päästmiseks siiski veidi pead murda. Lasin mõnele kirjale vastata mitmel inimesel ning aeg-ajalt tuli kellelgi loobuda oma nimelisest sõbrast ja kirjutada ühtlasema jagatavuse nimel anonüümsele adressaadile. Pettunutele tunnistasin ausalt, et süsteemil on puudujääke, kuna tervik kujuneb paljude mutrikeste koostöös. Nii seda kui ka idee üldist eesmärki näidi mõistvat.

Teise kirja sisuks oli reisiplaani koostamine detsembrikuu mõneks päevaks. Sihtkohaks oli üks Helsingist kaugem Soome linn. Õpilased otsisid reaalseid internetilehekülgi kasutades reisiks sobiliku laeva, seejärel rongi või bussi, vaatamisväärsusi sihtkohas ning lühiajalise üürikorteri (praktilise airbnb.fi lehekülje tutvustamine leidis head vastuvõttu). Loomulikult päädis plaani esitamine sõbra kaasakutsumisega ning reisikulude suuruse üle polnud harjutustöö juures vaja muretseda. Vastuseks andsin ette positiivse malli – kutse võeti vastu, esitati omapoolseid kommentaare ja lisati lõppu üks soomekeelne nali. Osaliselt eelnevalt valmis mõeldud struktuuri, osaliselt tunnis esitatud ettepanekuid arvestav näidistekst hoidis kirjutamis- ja kontrollimisaega kokku. Vastasin küll õpilaste individuaalsetele pöördumistele, aga kirjad tulid kokkuvõttes sarnased. Nii kirjutamise kui ka lugemise-tõlkimise protsess õpetas kirjasõpradele siiski uut.

Lõpuks meisterdasid ühe kooli õpilased teistele soomekeelsete positiivsete mõtteterade-elujuhistega järjehoidjad ning said vastu jõululuuletustega kaardid. Usun, et mitmetele õpilaste jääb see soomekeelsete kirjasõprade sügis veidi eriliselt meelde. Samal kujul see ilmselt ei kordu, aga ehk on idee inspiratsiooniks uutele algatustele.

Tekst ja pildid: Kristel Kotta, soome keele õpetaja Jüri Gümnaasiumis ja Tallinna Ühisgümnaasiumis

Tanssija, tanssinopettaja ja koreografi Jenni Koistinen kävi maaliskuussa Virossa esittelemässä kinesteettistä kielenoppimista. Hän piti vierailuviikollaan kinesteettisiä kielitunteja Lillekülan ja Piritan lukioissa sekä esitelmöi suomen kielen opettajien seminaarissa kinesteettisestä oppimisesta.

Kuva: Raigo Pajula.

Mikä ihmeen kinesteettinen oppiminen?

Seminaariesitelmän alkuosassa Koistinen esitteli kinesteettisen oppimisen teoriaa ja loppuosassa taas käytännön harjoituksia. Kinesteettisen oppimismetodin taustalla vaikuttaa  aisteihin perustuva oppimistyylijaottelu, jossa ajatellaan, että tietoa hankitaan ja muistetaan aistien avulla. Teorian mukaan jokaisella oppijalla on oma vahvin aisti, jonka avulla hän oppii parhaiten.

Aisteihin perustuvia oppimistyylejä on neljä:

• auditiivinen,
• taktiilinen,
• visuaalinen
• ja kinesteettinen.

Kinesteettinen oppija oppii liikkumisen kautta. Tunnit alkavat tavallisesti alkulämmittelyllä, jonka avulla virittäydytään oppimiseen. Kullakin tunnilla on yksi pääsisältö, joka voi olla joko uuden asian opettelu tai vanhan kertaaminen. Sisältöä käsitellään erilaisten leikkien ja pelien avulla, ja lopuksi opitut asiat kerrataan.

Kuva: Raigo Pajula.

Kinesteettistä oppimista Suomessa ja Virossa

Viron kouluissa opettaminen alkaa olla jo tuttua Koistiselle, sillä tämänkertainen  oli hänelle peräti kolmas kinesteettisen kielenopetuksen merkeissä tehty vierailu. Virossa on ollut paljon kiinnostusta kinesteettistä oppimista kohtaan. Vierailujen jälkeinen palaute on ollut positiivista niin opettajien kuin myös oppilaiden puolelta, ja esimerkiksi Pirita Majandusgümnaasium -lukiossa suomen kielen opettaja sanoi ryhtyneensä itsekin käyttämään kinesteettisiä harjoituksia tunneillaan.

Kotimaassaan Suomessa Koistinen pitää säännöllisesti kinesteettisiä suomen kielen tunteja suomi toisena kielenä (S2) -oppilaille. Virossa vieraillessaan hän on taas opettanut oppilaita, jotka opiskelevat suomea vieraana kielenä. He ovat valinneet suomen kielen valinnaisaineekseen, mikä kertoo jo itsessään jotain oppilaista ja heidän motivaatiostaan. Muun muassa näiden seikkojen vuoksi vertailu suomalaisten ja virolaisten oppilaiden ja koulujen välillä on vaikeaa tai peräti mahdotonta. Jotain Koistinen on siitä huolimatta pannut merkille Viron vierailuillaan. Vierailukouluissa on ollut kunnollinen työrauha ja hyvin käyttäytyneitä oppilaita. Koistinen onkin miettynyt, että ehkä tapakäyttäytymistä pidetään virolaisissa kouluissa yllä enemmän kuin Suomessa, jossa oppilaiden yksilöllisyyttä korostetaan paljon.

Koistisen opettamien virolaisten opiskelijoiden suomen kielen taito on myös korkeammalla, kuin suomalaisten S2-oppilaiden, joiden suomen opetus tapahtuu vielä pitkälti sanastotasolla. Opiskelijoiden kielitaitotaso sekä opetuksen luonne (toistuva vs. kertaluonteinen) ovatkin molemmat vaikuttaneet siihen, että Koistisen pitämät oppitunnit ovat hieman erilaisia Suomessa ja Virossa. Virossa Koistinen  on esimerkiksi päässyt kehittämään pidemmälle edistyneille suunnattuja tehtäviä.

Mihin seuraavaksi?

Kinesteettisen kielenopetuksen menetelmiä on kehitetty Zodiak – Uuden tanssin keskuksessa yleisötyövastaava Katja Kirsin johdolla. Mielenkiintoista on, kuinka laajalle metodi vielä leviää. Koistinen ei ole vielä pitänyt kinesteettisiä oppitunteja muualla maailmassa, mutta hänestä olisi mahtavaa, jos oppimismetodi leviäisi laajemmallekin.

Maiden välisiä kulttuurieroja hän on joutunut miettimään jo suomalaisen S2-opetuksen kautta, sillä S2-oppilaita tulee hyvinkin erilaisista kulttuuritaustoista. Muun muassa opiskelijoiden uskontotausta on kirjava, ja se tuleekin ottaa huomioon opetusta suunniteltaessa. Koistinen on joutunut miettimään esimerkiksi erilaisia soveliaisuusnormeja, kuten kosketukseen liittyviä sääntöjä, poikien ja tyttöjen välistä toimintaa sekä vaihtelevuutta tanssikulttuuriin suhtautumisessa. Eri kulttuurien välillä on myös eroja siinä, miten poikia ja tyttöjä kasvatetaan itsensä ilmaisuun.

Oppia ikä kaikki

Koistiselle on tärkeää pyrkiä luomaan tunneille sellainen työskentely-ilmapiiri, joka rohkaisee oppilaita luovaan ajatteluun ja toimintaan. Tähän kuuluu mm. turvaa tuovien rajojen (yhteiset pelisäännöt, toistuva tuntirakenne) asettaminen, oppilaiden kannustaminen ja kehuminen, sekä  kielityöpajojen slogan „ mokaaminen on lahja“. Koistinen kertoo tekevänsä välillä virheitä jopa tahallaan näyttääkseen oppilaille, että kaikki, myös opettaja, tekevät niitä. Oppilaiden ohjaaminen onkin aina myös opettajalle oppimistilanne.

Koistisen mielestä olisi hienoa, jos opettajat soveltaisivat kinesteettisiä harjoituksia enemmänkin työssään. Esimerkiksi erilaiset kinesteettiset pelit ja leikit ovat sellaisia joita on helppo integroida osaksi tavallisiakin kielitunteja. „Kinesteettinen kielen opetus on saman asian katsomista hieman eri linssien läpi”, toteaa Koistinen.

Kuva: Raigo Pajula.

Foto: Kristel Kotta.

„Õpi kasutama seda, mida juba oskad, ja natuke rohkem,“ oli külalisõpetaja tundide üks peasõnumeid. Hanna ei kasutanud mingeid õppematerjale, vaid oma suhtlemisoskust, eelist soome keele emakeelse kõnelejana ning pedagoogilist vilumust. Ta selgitas õpilastele teise ja võõrkeele õppimise erinevusi ning seda, miks teise keele õpetuses pööratakse suurt tähelepanu vestluslikule töövormile. Eesmärk on toetada hakkamasaamist argistes keelekasutusolukordades. Maailma eri osadest pärit sisserändajate jaoks on soome keel ühine suhtuskeel ning ühtlasi uue kodumaa enamuskeel. Rahvusvaheliselt tunnustatud inglise keelt hakkavad nad sageli õppima alles Soomes. Ka eestlastel soovitab Hanna õppida soome keelt, sest Soomes ei peaks eelistama inglise keelt lihtsalt sellepärast, et sellega saab üldjuhul asjad aetud.

Erinevaid emakeeli rääkivaid inimesi õpetav külalisõpetaja tuletas meelde mitmeid eeliseid, mis eestlastel on soome keelt õppides. Näiteks grammatika puhul ei pane meid imestama mõisted „omastav“ ja „osastav“, ning keskenduda saab paljuski kahe keele erinevustele. Hanna on ka ise Tampere ülikoolis veidi eesti keelt õppinud, kuna see kuulub soome keele erialaõpingute juurde. „Eesti keel on mingis mõttes võrreldav soome murdega“, väitis ta julgelt. Vahemärkusena olgu öeldud, et soome keele ajaloolised-piirkondlikud murded erinevad tänapäevalgi märgatavalt üldkõnekeelest, mis omakorda erineb tüüpilisest õpiku- ja kirjakeelest. „Helsingi ja Tallinn on sisuliselt kaksiklinnad“, mainis ta veel. Reis Helsingist Tallinna võtab sama kaua aega kui reis Helsingist Tamperre. Seega on lihtne tekitada võõrkeele kasutusvõimalusi tegelikus keelekeskkonnas. Lisaks sellele – ja tegu on märkimisväärse eelisega! – kinnitas Hanna õpilastele, et kultuuriliselt oleme soomlastega nii sarnased, et käitumiselt piinlikke või ebaviisakalt tõlgendatavaid olukordi tuleb eeltlastel harvem ette kui kaugetest kultuuridest pärit inimestel.

Külalisõpetaja rääkis soome keelt nii selgelt, et isegi alles sügisel õppimist alustanud keelerühm tunnistas võidurõõmsalt, et sai suuremast osast jutust aru. Hanna erinevad jututeemad alates Fazeri ja Koffi sisserändajataustaga asutajatest kuni Helsingi suveülikooli kõigile avatud keelekursusteni pakkusid õpilastele huvi, nagu selgus tagasisidest. Õpetaja soovitas otsida endale ajutine elamisvõimalus õpitava võõrkeele keskkonnas, ja tõi näiteid oma kogemustest Inglismaal. Tegelikus keeleümbruses on vaja hakata kasutama seda vähestki, mida oskad. Harjutamise ja vigadegi kaudu õpid palju uut. Õpilased said võimaluse tutvustada ennast ja oma reisikogemusi külalisõpetajale soome keeles.

Foto: Kristel Kotta.

Väljavõtteid õpilaste tagasisidest:

• „Minu meelest oli väga tore, et ta meile külla tuli, sain tema jutust päris palju aru. Tema rääkimistempo oli väga hea, et sai samal ajal kaasa mõelda. Näha oli, et ta üritas väga. Mõni teinekordki võiks keegi meile külla tulla.“

• „Väga tore oli, et kutsuti soome keele tundi väljastpoolt kooli õpetaja, kes oli Soomest, sest mina näiteks puutun Soomega ja korraliku soome keelega vähe kokku. Huvitav oli kuulda ja kuulata soome keelt inimeselt, kellel see on emakeel.“

• „Oli väga tore külaline, tundis end vabalt klassi ees. Väljendas palju emotsioone ja üritas ennast kehakeelega arusaadavaks teha. Kui ta oleks meie õpetaja, siis me õpiks rohkem igapäevaseid sõnu. Lauseehitust õpiksime tänu sellele.“

• „Aru saada oli veidi raske, võib-olla nende kõnekeele väljendite pärast. Muidu oli huvitav.“

• „Kui tema oleks meie soome keele õpetaja, siis see oleks väga positiivne, jääks rohkem külge positiivsust ja kõnekeelt.“

• „Suhtlusmeetodiga olen võimeline palju rohkem aru saama kui kirjalikult tehes. Kõnekeele õppimine, nagu välja tuli, on lihtsam, kuna oled ümbritsetud soome keelega. Sain aru 80% jutust.“

• „Minu arvates oli see väga põnev kogemus. Olen korra olnud terve päeva koos soomlasega ning nüüd vähem kui tunni. Mõlemad isikud olid väga erinevad. Tema suur pluss oli see, et pidi temast aru saama. Avastasin enda jaoks, et saan aru küll, kuid kui pidi ise vastama, siis läks kogu õpitu meelest ära. Üldiselt mulle meeldis.“

• „Hea, et ta rääkis aeglaselt ja lihtsate sõnadega – me ei ela soomekeelses keskkonnas, nii et me ei saaks tõenäoliselt aru, kui ta oleks rääkinud nii nagu päriselt…“

• „Kuna ta oskab õpetada soome keelt kõikidele igast riigist, siis oleks meil väga lihtne temaga õppida.“

„Väga hästi oli aru saada kõigest, millest ta rääkis. Ta tõi palju näiteid elust enesest ja muudest huvitavatest asjadest. Kommi sai ka.“

Kristel Kotta (tekst), soome keele õpetaja Jüri Gümnaasiumis

Vierailuni Harjumaan Jüri Gümnaasiumissa

Tutustuin Kristeliin internetissä. Hän opettaa suomea kuten minäkin. Olimme tavanneet jo kerran aikaisemmin ja minusta oli helppo ja ihana puhua hänen kanssaan.

Kun sitten tulin huhtikuussa puhumaan hänen opiskelijoilleen, tilanne ei jännittänyt minua. Odotin tuon ihanan ihmisen ja hänen opiskelijoidensa tapaamista innolla.

Minä kävin kertomassa lukiolaisille suomen kielen opiskelemisesta Suomessa. Samalla sain itse nähdä, millainen on virolainen koulu ja sen opiskelijat ja opettajat.

Olin yllättynyt siitä, että koulussa oli myös pieniä ekaluokkalaisista asti. Suomessa koulua kutsutaan alakouluksi, jos siinä on luokat 1-6, yläkouluksi, jos siinä on luokat 7-9. Jos koulussa on molempia luokka-asteita, se on yhtenäiskoulu. Lukioita ovat vain peruskoulun jälkeiset oppilaitokset. Luokat ovat lukion 1. 2. ja 3.

Koulu oli uudenaikainen ja suuri. Minut otettiin hienosti vastaan. Marge, joka oli Kristelin mentori, huolehti siitä, että minulla on kaikki hyvin. Hän oli myös mukana ensimmäisellä tunnilla.

Yksi tunti kesti 45 minuuttia. Sen aikana ehdin kysyä opiskelijoiden nimet ja sen, ovatko he käyneet Suomessa. He olivat selvästi jännittyneitä, kun puhuivat itse. Kaikki olivat joka tapauksessa käyneet ainakin Helsingissä. Myös Rovaniemi oli suosittu paikka. Sain kuulla, että Virosta tehdään Suomeen sellaisia retkiä, että Helsingistä ajetaan bussilla Rovaniemelle, majoitutaan siellä leirintäalueella mökeissä ja käydään tutustumassa esimerkiksi Joulupukin pajaan.

Minä puhuin aika paljon. Ensimmäisen tunnin opiskelijat opiskelivat suomea vasta ensimmäistä vuotta. Kristel sanoi aina sopivassa välissä viroksi pääasiat siitä, mitä olin juuri puhunut. Seuraavilla tunneilla sen sijaan olin äänessä yksin, koska ensimmäisen vuoden opiskelijatkin olivat sanoneet ymmärtävänsä aika hyvin.

Luulen, että opiskelijat olisivat olleet levottomia, jutelleet keskenään tai tehneet jotain muuta, jos he eivät olisi ymmärtäneet. Usein ihmiset myös hymyilevät ja nyökyttelevät, jos he eivät oikeastaan kunnolla ymmärrä, mitä sanotaan. Nämä opiskelijat istuivat hiljaa paikallaan ja kuuntelivat. Minusta se oli hyvä merkki.

Asiat, joista puhuin, olivat minulle hyvin tuttuja ja tavallisia. Oli helppo löytää sanottavaa. Puhuin joka tunnilla osittain samoista asioista ja osittain vähän eri asioista.

Tunnin alussa laitoin pöydälle Marianne-karamelleja ja lopuksi jaoin niitä jokaiselle. On hyvä, että tunnista jää myös makumuisto.

Kiitos Kristel ja koko Jüri Gümnaasiumin henkilökunta, että sain vierailla teillä. Kiitos myös apurahasta, jonka sain matkaa varten Suomen Viron-instituutista.

Kuva: Kristel Kotta.

Hanna Kotta (teksti), suomen kielen opettaja

Kävimme 3. päivä kesäkuuta Helsingissä ja Heurekassa silloisten  seiskaluokkalaisten kanssa. Yritämme omassa koulussa aikaansaada  eräänlaisen perinteen, että aina kun on kaksi vuotta opiskeltu suomea,  käydään oppilaiden kanssa Suomessa. Olemme nyt kahtena keväänä  todenneet, että oppilaat innostuvat opiskelemaan suomea varsinkin  ennen matkaa, kun tutustumme Helsingin nähtävyyksiin etukäteen. Matkan tarkoitus on siis saada oppilaat ymmärtämään, että suomen kieltä voi  ihan oikeasti käyttää esim. kaupassa, kahvilassa ym. asioidessa eikä  ainoastaan oppitunnilla. Tähänastinen kokemus matkoista on ainoastaan  myönteinen ja aiomme varmasti jatkaa.

 Kirsti Käiväräinen (suomen kielen opettaja, Viljandi Kesklinna Kool)

Kävelyretki Suomessa

Aamulla kello 5 me menimme autobussilla Tallinnaan satamaan. Laiva meni klo 8. Laivalla oli kivaa, koska siellä oli kaupat ja pelit.

Kun jouduimme Helsinkiin, me lähdimme museoon. Sen jälkeen me menimme toiseen museoon. Kiasmassa oli kivaa. Se on modernin taiteen museo.

McDonaldsissa mä söin 2 hampurilaista, yhdet ranskanperunat ja ison kokiksen.

Me menimme junalla Heurekaan. Täällä oli planetaario ja kivat asiat. Kello yksi alkaa planetaariossa seanssi. Se oli kivaa, mutta mä nukuin.

Kello 21 meni laiva takaisin Tallinnaan. Tulin kotiin kello kahdelta yöllä. Se matka oli KIVA!

Oppilas 8. luokalta

Helsinki-matka

Kävimme 3. kesäkuuta Helsingissä. Siellä oli tosi kivaa.

Ensimmäisenä menimme Suomen kansallismuseoon. Se ei ollut kovin mielenkiintoinen.

Sen jälkeen menimme Kiasmaan. Se on nykytaiteen museo. Pidin erityisesti suuresta ruususta, joka oli tehty pienistä kivistä. Museossa oli paljon muita hienoja kuvia.

Sitten matkustimme junalla Vantaalle. Vantaalla oli Heureka. Siellä olimme useita tunteja. Kävimme planetaariossa myös. Heurekassa oli kivaa.

Sitten ajoimme takaisin Helsinkiin. Helsingissä saimme olla kauppakeskuksessa tunnin. Sen jälkeen aloimme kävellä satamaan.

Oppilas 8. luokalta

Helsinki!

Kävin kesän alussa luokkaretkellä Suomessa. Heräsimme neljältä ja ajettiin Tallinnaan. Tallinnassa tapasimme matkaoppaan.

Suomeen mentiin Viking Line`lla ja pelasimme peliautomaateilla.

Helsingissä kävimme kansallismuseossa, taidemuseossa ja tiedekeskus Heurekassa. Heurekaan menimme junalla.

Paras paikka mielestäni oli Kiasma.

Heurekassa painettiin kolikko missä oli oma kuva.

Helsingissä nähtiin paljon patsaita.

Aamiainen ja illallinen syötiin laivalla. Lounas oli Helsingin McDonaldsissa.

Tallinnaan saavuttiin keskiyöllä.

Oppilas 8. luokalta

Helsinki-matkasta

Bussimatka alkoi kello viisi Viljandista. Kaksi tuntia myöhemmin saavuimme Tallinnaan. Bussimatka oli erittäin mukava, olimme hyvin innoissamme. En ollut koskaan käynyt Suomessa.

Satamassa oli jännittävää. Oli paljon ihmisiä. Suomeen saavuimme nopeasti. Helsinki on kaunis kaupunki, on hyvin mielenkiintoisia museoita ja kauniita taloja. Kävimme Heureka keskuksessa, kävimme katsomassa elokuvan siellä. Elokuva oli kiehtova. Ennen sitä kävimme museossa.

Oli kaunis päivä. Kiitos tästä kauniista matkasta!

Oppilas 8. luokalta