Reaalse kirjavahetuse kui praktilise õppemeetodi idee tekkis mul kevadel.
Nimelt polnud teoreetiliselt funktsionaalne postkaardi kirjutamise ülesanne äratanud õpilastes erilist innustust. Postkaart tundus igav ja elukauge tõenäoliselt kahel põhjusel – esiteks pole traditsioonilised postiteenused enam noore põlvkonna hulgas populaarsed ja teiseks oli lugejaks taas õpetaja ning kogu situatsioon seega ebaveenev rollimäng. Teades, et alustan sügisel soome keele õpetamist ka teises koolis, otsustasin algatada õpilaste vahel enam põnevust äratava kirjavahetuse. Lubadus peatsest kirjasõbrast tekitas kohe ootusärevust.

Head asjad nõuavad sageli küpsemisaega ja esimesest kirja viimistlesime lausa poolteist kuud. Kontrollisin mustandite keelekasutust individuaalselt kaks korda ning andsin teemaarenduseks uusi ideid. Kirja sisuks oli enese tutvustus, harrastustest rääkimine ja küsimuste esitamine – asjad, mis tasub üle korrata eri tasemetel.

Kohtudes uute õpilastega, sain neid kohe üllatada saadetistega tundmatutelt kaasõppijatelt. Kujutan ette, kui positiivselt võib mõjuda teadmine, et keegi on sinu peale mõelnud juba pikalt enne tutvumist. Vastused sisaldasid samuti teavet endast ja oma harrastustest. Lihtsam kirjaversioon läks teise kooli algajatele ja keerulisem edasijõudnutele.

Kogu protsessi ajal pöörasin õpilaste tähelepanu sõbraliku ja viisaka suhtlusstiili säilitamisele ning lugeja kui partneriga arvestamisele. Veidi vanamoodne tekstižanr hakkas elama, ja parimal juhul lisandusid paberile kaunid joonistused ning ümbrikud volditi leidlikult ise valmis. Soovi korral võis kasutada varjunime.

Mõned kirjasõbrapaarid jäid püsima planeeritust kauemakski – sõbrale pühendati lõpuks nimeline jõulukaart. Arvestades rühmade eri suurusi, puudujaid, tähtaegade venitajaid ja mõningaid kõrvalehiilijaid, tuli idee päästmiseks siiski veidi pead murda. Lasin mõnele kirjale vastata mitmel inimesel ning aeg-ajalt tuli kellelgi loobuda oma nimelisest sõbrast ja kirjutada ühtlasema jagatavuse nimel anonüümsele adressaadile. Pettunutele tunnistasin ausalt, et süsteemil on puudujääke, kuna tervik kujuneb paljude mutrikeste koostöös. Nii seda kui ka idee üldist eesmärki näidi mõistvat.

Teise kirja sisuks oli reisiplaani koostamine detsembrikuu mõneks päevaks. Sihtkohaks oli üks Helsingist kaugem Soome linn. Õpilased otsisid reaalseid internetilehekülgi kasutades reisiks sobiliku laeva, seejärel rongi või bussi, vaatamisväärsusi sihtkohas ning lühiajalise üürikorteri (praktilise airbnb.fi lehekülje tutvustamine leidis head vastuvõttu). Loomulikult päädis plaani esitamine sõbra kaasakutsumisega ning reisikulude suuruse üle polnud harjutustöö juures vaja muretseda. Vastuseks andsin ette positiivse malli – kutse võeti vastu, esitati omapoolseid kommentaare ja lisati lõppu üks soomekeelne nali. Osaliselt eelnevalt valmis mõeldud struktuuri, osaliselt tunnis esitatud ettepanekuid arvestav näidistekst hoidis kirjutamis- ja kontrollimisaega kokku. Vastasin küll õpilaste individuaalsetele pöördumistele, aga kirjad tulid kokkuvõttes sarnased. Nii kirjutamise kui ka lugemise-tõlkimise protsess õpetas kirjasõpradele siiski uut.

Lõpuks meisterdasid ühe kooli õpilased teistele soomekeelsete positiivsete mõtteterade-elujuhistega järjehoidjad ning said vastu jõululuuletustega kaardid. Usun, et mitmetele õpilaste jääb see soomekeelsete kirjasõprade sügis veidi eriliselt meelde. Samal kujul see ilmselt ei kordu, aga ehk on idee inspiratsiooniks uutele algatustele.

Tekst ja pildid: Kristel Kotta, soome keele õpetaja Jüri Gümnaasiumis ja Tallinna Ühisgümnaasiumis