1. Vähem kohustuslikku formaalset haridust = Rohkem valikut

Kool algab seitsmendast eluaastast, mitte varem, kuna lapsed vajavad aega, mil nad saavad olla lapsed. Pärast üheksandat klassi on kõigil valikuvabadus, kas jätkata gümnaasiumiharidusega ja jätkata hiljem õpinguid ülikoolis (58%), omandada kvaliteetne ja alati hinnas kutseharidus kutsekoolist (peaaegu 38%) või siis siseneda tööturule (alla 4%). Head valikud ja vabadus valida tagab Soome haridusele edu.

2. Vähem aega koolis = Rohkem puhkust

Koolipäev algab kõikjal kella 9.00 ja kella 9.45 vahel. Päev lõppeb kella kahe ja kolme vahel. Päevad on erinevad ja pidevalt muutuvad, kuid päevas on tavaliselt 3-4 75-minutilist tundi mitme suure pausiga vahepeal. See võimaldab nii õpilastel kui õpetajatel nii piisavalt puhata kui ka keskenduda õppetööle.

3. Vähem tunde = Rohkem aega tegevusi planeerida

Ka õpetajatel on vähem tunde kui teistes riikides. OECD raporti järgi annab keskmine õpetaja 600 tundi aastas s.o. umbes neli tundi päevas (Eestis on vastavad numbrid 582 tundi aastas ja keskmine töökoormus on 0.82 kohta, küll aga on palju õpetajaid, kes töötavad suurema koormusega ning samas ka palju neid, kes tunduvalt väiksemaga).

4. Vähem erinevaid õpetajaid = Rohkem järjepidevust ja hoolivust

Algkooliõpetajad õpetavad samasid klasse kuus aastat järjest, need 15-20-liikmelised klassid ja järjepidev töö lastega võimaldavad seda, et igaüks saab individuaalse ja parima hariduse. Kui õpetajal on kuus aastat aega, et soovitud tulemusteni jõuda, on tal ka suurem vabadus teha otsuseid õpilaste huvidest lähtuvalt ning samas ka vastutus nende arengu eest kogu perioodi vältel. Samuti on õpetajal personaalne huvi, et õpilased jõuaksid oma tulemusteni, puudub võimalus, et järgmine aasta enam mõne raskema õpilasega kohtuma ei pea või et klassi tuleb õpetama keegi teine. Seetõttu hakatakse õpiraskustega tegelema juba kohe neid märgates.

5. Kõrge konkurents õpetajaks õppijatele = Rohkem usaldust

Lastel on üks ja sama õpetaja kuueks aastaks, aga mis saab siis, kui see juhtub olema halb õpetaja? Soome näeb väga kõvasti vaeva, et ei olekski olemas halbu õpetajaid, õpetajakutset omandama pääseb vaid 10% parimaid. See, kes soovib õpetajaks õppida, peab lisaks parimatele tulemustele veel läbima ka mitmeid intervjuusid ja isiksuseteste, et tõestada oma sobivust sellele vastutusrikkale kohale, vajalikud on ka sobivad hoiakud ning kirg õpetamise vastu. Samuti on kohustus omandada magistrikraad ja kirjutada magistritöö. Seetõttu usaldab ka kogu ühiskond õpetajaid.

6. Vähem tunde = Rohkem vahetunde

15-20-minutised vahetunnid (enamasti väljas) annavad aega liigutada oma lihaseid, puhata aju ja hingata värsket õhku, kõik need komponendid on vajalikud selleks, et õppimine ja teadmiste omandamine saaksid toimuda. Keha ja aju heaolu on omavahel otseselt seotud ja pole ka kuidagi võimalik, et liikumatus kehas ajuaktiivsus kuidagi sellest erinev saaks olla. Samuti vajab puhkust ka õpetaja aju ja keha.

7. Vähemt testimist = Rohkem õppimist

Kujutage ette, mida kõike on võimalik teha, kui õpetajad ei peaks muretsema iga-aastaste tasemetööde ja riigieksamite ja oma töökoha pärast? Õpetajatel oleks võimalik võtta rohkem vastutust õppekava ja õpetamise eest, luues põnevaid ja kaasahaaravaid tunde ja õppetegevusi.

8. Vähem teemasid = Rohkem sügavust

“Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool …, aga tee ise.” Need olid Oskar Lutsu “Kevade” õpetaja Lauri sõnad Tootsile. Polegi mõtet õpetaja ees, klass järel rutata valguskiirusel läbi kogu nõutud materjali, iganädalaselt testides ja siis jälle unustades, vaid oluline osa on see, mida mäletatakse ka aastate pärast, olulised on oskused ja hoiakud, mis aitavad koostöös uudseid lahendusi leida ja panna mõtlema ja võtta vastutust ühiskonnas.

9. Vähem kodutöid = Rohkem osavõttu tundidest

OECD raporti kohaselt on soome õpilastel kõige vähem kodutööd maailmas — alla poole tunni ööpäevas. Soome õpilastel pole ka koduõpetajaid ega järeleaitamistunde. See toimib mõnes mõttes nagu kirjutamata kokkulepe — pingutame tundides maksimaalselt, et ei oleks vaja hiljem kodus töötada (kõlab loogiliselt). Ja õpetajad tunnevad samas, et suudavad ka klassis piisavalt palju edasi anda, nii et ei olegi vajadust mitmetunnise kodutöö järele. Samuti on iseseisvalt omandatud materjal ja selle hulk alati erineval tasemel, sõltuvalt lapse õpioskustest, teda ümbritsevast keskkonnast jms, see omakorda suurendab laste tasemeerisusi.

10. Vähem õpilasi = Rohkem personaalset lähenemist

Mida vähem õpilasi, seda rohkem aega igaühe vajadustega tegelemiseks, keskmiselt on soome õpetajal 3-4 tundi päevas 20-pealisele klassile.

11. Vähem formaalset struktuuri = Rohkem usaldust

Usk hariduse kvaliteeti ja usaldus selle vastu on kõige aluseks, selle asemel, et üksteist kahtlustada, luua suurt alluvus- ja vastutusstruktuuri, reeglistikku, testiaparaati jms, et näha, kas süsteem ikka toimib, usaldavad inimesed haridust.
Ühiskond usaldab koole, et need palkavad head õpetajad. Koolid usaldavad õpetajaid, et need on omandanud hea hariduse ja tahavad töötada ja areneda õpetajana, seetõttu antakse neile ka vabadus luua just selline klassiruum, mis on parim õppijale. Vanemad usaldavad õpetajate valikuid lastele parima õpikeskkonna loomisel. Õpetajad usaldavad oma õpilasi, et need töötavad ja õpivad õppimise enda pärast.
Õpilased usaldavad õpetajaid, et need annavad parimad ja tõhusaimad vahendid, et olla elus edukas. Ühiskond usaldab süsteemi ja austab haridust. Lihtne ja töötab!

Allikas: Avatud Meele Instituut

Vuoden pimeimpänä aikana, joulun jo koputtaessa ovelle, vietetään valoa, lämpöä ja iloa tuovaa juhlaa, joka tunnetaan lähinnä Skandinaviassa ja suomenruotsalaisten keskuudessa. Perinteistä ja arvokasta Lucian päivää juhlitaan 13. joulukuuta.

Lucia-neito pukeutuu perinteisesti pitkään valkoiseen kaapuun ja punaiseen vyöhön. Päähän hänelle puetaan kynttiläkruunu. Seurassaan hänellä on aina ryhmä neitoja, joilla on samanlaiset vaatteet kuin Lucialla muttei kruunua. Lucia-kulkueeseen voi myös osallistua poikia, mutta Lucia neitoineen on kuitenkin aina juhlan pääosassa.

Laulaminen on yksi keskeisimmistä Lucia-perinteistä. Lucia-laulut kuuluvat tärkeimpiin ja rakastetuimpiin joululauluihin ruotsinkielisten keskuudessa. Kuuluisin laulu lienee italialaiseen kansansävelmään sanoitettu Lucia-laulu, jota lauletaan poikkeuksetta jokaisessa Lucia-kulkueessa, usein sisääntulon aikana. Sävelmälle löytyy muutamia eri sanoituksia, joista yleisimpiä ovat Sankta Lucia, ljusklara hägring (suom. Pyhä Lucia, kirkas ilmestys) ja Natten går tunga fjät (suom. Yö kulkee raskain askelin).

Suomen valitaan vuosittain virallinen Lucia-neito äänestyksellä, jonka järjestää Suomen suurin ruotsinkielinen sanomalehti Hufvudstadsbladet yhteistyössä Folkhälsanin kanssa, joka on ihmisten terveyttä ja elämänlaatua Suomen ruotsinkielisillä alueilla edistävä järjestö. Äänestyksen yhteydessä järjestetään hyväntekeväisyyskeräys, jonka avulla kerätään vuosittain noin 130 000€. Vuoden 2016 Luciaksi valittiin Kemiönsaarelta kotoisin oleva Ingrid Holm. Hän ei kuitenkaan ole suomen ainoa Lucia-neito, vaan melkein jokaisella ruotsinkielisellä kaupungilla ja kaupunkien sisällä melkein jokaisella koululla ja päiväkodilla on oma Lucia-neitonsa. Moni Lucia onkin saanut tämän kunniakkaan tehtävän myös aiemmin, kuten Ingrid Holm, joka oli Turun virallinen Lucia vuonna 2014 ja sitä ennen kotikylänsä Dragsfjärdin.

Kun joulu nähdään perinteisesti tiiviinä perhejuhlana, Lucian päivä on koko kansaa yhdistävä jouluperinne. Lucia-kulkueet kiertävät vanhainkodeissa, kouluissa ja kirjastoissa ja jakavat kauniilla laulullaan ja lämmöllään iloa kaikille – aikana jolloin elämä pimeässä pohjolassa on vaikeimmillaan. Viralliset Lucia-juhlat myös televisioidaan, ja äänestyksen aikana kerätyt lahjoitukset auttavat yhteiskunnan heikoimpia pääsemään vaikeuksistaan yli.

Virossa Lucia-perinne ei ole vielä niin tunnettu, mutta juhlaa vietetään ainakin Ruotsin suurlähetystössä 13. joulukuuta.

Elis Henell, Suomen Viron-instituutin harjoittelija

Katso lisää:
Ruotsin virallinen Lucia-juhla vuonna 2015

Suomessa on vietetty pikkujouluja 1900-luvun alusta alkaen. Perinne on tullut Ruotsista, kuten monet muutkin juhlaperinteet Suomessa. Lundin ja Upsalan yliopistojen opiskelijoilta tapa levisi Suomeen, jossa pikkujouluja viettivät ensimmäisenä yliopistojen osakunnat. Alun perin pikkujouluissa syötiin riisipuuroa, leikittiin ja laulettiin yhdessä. Nykyään Suomessa pikkujouluja vietetään pääasiassa työpaikoilla ja muissa organisaatioissa tai yhteisöissä mutta myös ystävien kesken.

Pikkujoulut mielletään usein aikuisten juhlaksi, mutta myös kouluissa tai harrastusjärjestöissä voidaan pitää omat pikkujoulut. Niitä vietetään yleensä suurella porukalla. Pikkujoulut eivät olekaan harras perhejuhla toisin kuin joulu. Ne ovat usein railakkaatkin juhlat, joihin kuuluu tanssia, laulua ja runsasta alkoholinkäyttöä. Glögi, alkoholilla tai ilman, on tyypillinen tarjottava pikkujouluissa.

Pikkujouluihin voidaan tilata myös esityksiä, eikä nykyään olekaan tavatonta nähdä musiikkiyhtyettä, tanssiryhmää tai stand up -koomikkoa esiintymässä suurempien firmojen pikkujouluissa. Pikkujouluja on kuitenkin monenlaisia, ja ne ovatkin aina järjestäjiensä näköiset. Lastentarhan pikkujoulut ovat tietenkin aivan erilaiset kuin suuren firman.  

Pikkujoulukausi alkaa virallisesti ensimmäisenä adventtina. Tosiasiassa pikkujouluseurueita alkaa kuitenkin näkyä katukuvassa jo paljon aiemmin, jopa lokakuun lopulla. Ravintolat ovat koko loppuvuoden täyteen buukattuja viikonloppuisin, ja monilla juhlijoilla on useat pikkujoulut juhlittavana, joten juhlinta on syytäkin aloittaa aikaisin.

Pikkujouluihin tuodaan usein pieni melko edullinen joululahja. Joululahjat kerätään yhteen ja jaetaan osallistujille, jolloin kukin saa yllätyslahjan. Pikkujoulut eivät siis lahjojen suhteen kevennä paljon kukkaroa, mutta toisaalta pikkujouluissa saatetaan panostaa näyttävään ja usein kimaltavaan pukeutumiseen.

Riemukasta joulunodotusta!

Hilda Ruokolainen, Suomen Viron-instituutin harjoittelija

Lue lisää:
http://yle.fi/uutiset/3-5462495

Puhut todella hyvää ruotsia! Ovatko vanhempasi ruotsalaisia? Kannatatko Suomea vai Ruotsia jääkiekossa?

6. marraskuuta vietetään Suomessa ruotsalaisuuden päivää, jolloin kaksikielisen Suomen ruotsinkielinen vähemmistö kokoontuu yhteen juhlistamaan omaa ruotsinkielistä kulttuuriperintöään. Ruotsalaisuuden päivä on myös liputuspäivä. Monelle tämä kuuden prosentin kokoinen osa Suomea on varsin tuntematon. Siksi nämä yllä olevat kysymykset ja toteamukset eivät ole meille suomenruotsalaisille mitenkään harvinaisia, mutta niihin vastaaminen on vähintäänkin turhauttavaa.

Mikä sitten tekee suomenruotsalaisuuden? Ovatko ruotsinkieliset muutakin kuin kielivähemmistö? Kulttuurierot suomen- ja ruotsinkielisten arkipäivässä voivat itse asiassa olla hyvinkin suuret.

Yksi suomenruotsalaisuuden keskeisimpiä piirteitä on kielen tuoma yhteys Ruotsiin ja muihin pohjoismaihin. Ruotsinkielinen lapsi kasvaa usein ruotsalaisia lastenohjelmia katsellen ja kirjoja lukien. Tämä tarkoittaa sitä, että ruotsinkielinen suomalainen oikeastaan kasvaa ruotsalaiseen arvomaailmaan, joka voidaan nähdä paljon liberaalimpana ja avoimempana kuin suomalainen. Tämä kulttuurivaihto jatkuu läpi teini-iän vielä aikuisikäänkin, jolloin monen suomenruotsalaisen elämään kuuluu ystäviä niin Ruotsista, Norjasta kuin Tanskasta. Näiden pohjoismaisten ystävien kanssa voi pienen tottumisen jälkeen puhua omaa äidinkieltään – tai skandinaavisten kielten välimuotoa. Kieli- ja kulttuuriyhteyden takia Tukholmassa tai muissa pohjoismaisissa kaupungeissa ruotsinkielinen voi tuntea itsensä kotoisammaksi kuin esimerkiksi Itä- tai Pohjois-Suomessa, missä ruotsinkielisiä ei ole juuri lainkaan.

Suomenruotsalaiset eivät kuitenkaan ole mikään homogeeninen ryhmä. Murteelliset erot voivat suuren maantieteellisen levinneisyyden takia olla huomattavat, vaikka suomenruotsalaisia on vain reilut 300 000. Länsirannikon, eli Pohjanmaan, murretta puhuvan voi olla jopa mahdotonta ymmärtää helsinkiläistä, jos heillä ei ole aiempaa kokemusta toistensa murteesta (kuten tanskan ja norjankin kanssa!). Kulttuurierot Pohjanmaan ja Etelä-Suomen maalaisalueiden ja akateemisen kaupunkilaiskulttuurin välillä ovat selkeät myös ruotsinkielisten keskuudessa. Kieliyhteyden takia yhtenäisyyden tunne on kuitenkin hyvin vahva, vaikka ihmiset olisivatkin taustaltaan hyvin erilaisia.

Suomenruotsalainen kulttuuri ei ole sama kuin ruotsalainen kulttuuri, mutta suomenruotsalaiseen kulttuuriin kuuluu myös paljon sellaista, jota suomalaisesta ei löydy. Suomenruotsalaisuus onkin juuri sekoitus Suomea ja Ruotsia olematta kuitenkaan yksiselitteisesti kumpaakaan. Vahva ja ylpeä kulttuuri, elävät perinteet ja vahva kieli-identiteetti ovat syyt miksi meidän pieni vähemmistömme elää ja voi hyvin.

Toivotan kaikille lukijoille hyvää ruotsalaisuuden päivää, jota tietenkin vietetään myös laulamalla: Modersmålets sång, eli äidinkielen laulu, on suomenruotsalaisten epävirallinen kansallislaulu ja monille jopa läheisempi kuin Maamme-laulu – vaikka senkin alkuperäiskieli on itse asiassa ruotsi. Ruotsalaisuuden päivänä Modermålets sångia lauletaan niin juhlissa kuin kotonakin! Seuraava suomenruotsalaisille tärkeä juhlapäivä on Lucian päivä, jota vietetään 13. joulukuuta.

Elis Henell, Suomen Viron-instituutin harjoittelija 

Reedel, 8. aprillil toimus iga-aastane Agricola-nimeline soome keele olümpiaad. Eelvooru test sooritati jaanuarikuus oma koolis ning soome keele päevale pühendatud lõppvoor oli Tartus. Edasi pääses üle Eesti kokku 21 õpilast, kellest 17 tulid olümpiaadipäeval mõõtu võtma. Kõik sel aastal lõppvoorus osalenud olid soome keele olümpiaadil esimest korda. Teemaks oli Itämeri ehk Läänemeri.

Mina olin Tallinna Ühisgümnaasiumist ainuke osaleja. Kuna tegemist oli minu elu esimese olümpiaadiga, ei osanud ma enda edukust ennustada. Ühel õhtul sain aga õpetajalt e-maili teatega, et olen pääsenud lõppvooru. Olin õnnelik ja samas juba ette närvis, sest tulemas oli siiski palju mahukam test kui eelvoorus – teksti ja kõne mõistmine, grammatika- ja sõnavaraharjutused ning suuline ülesanne. Kõige rohkem närveerisin ma suulise ülesande pärast, mille jaoks tuli kodus valmistada ette umbes 2-minutiline kõne.

Saime kord nädalas kokku õpetaja ja ühe teise kooli tüdrukuga, kes samuti lõppvooru oli pääsenud, et koos õppida. Nädalad möödusid ning olümpiaad jõudis iga päevaga aina lähemale. Kõne koostamisega jäin ma küll viimasele minutile, aga tunnen, et sain tänu õpetaja abile veidi uusi teadmisi Läänemere ajaloost ning ka sõnavara mingil moel täienes. Ettevalmistusperioodil mõtlesin korduvalt, et ütlen olümpiaadist ära, aga olen väga tänulik eelkõige sisetundele, mis siiski ei lubanud mul seda teha.

Lõpuks saabus olümpiaadipäev ning sõitsin hommikul varase bussiga Tartusse. Kohale jõudes registreeriti meid ära ja juhatati kella 11-ks klassiruumi. Päevakorraldus meeldis mulle: kell 11–14 olümpiaad, alates kella 11.30-st hakati vestlusele kutsuma (toimus kahes ruumis), kell 13–14.15 lõunasöök (saime kupongid ja lõunasöök Ülikooli kohviku jazziklubis oli väga maitsev), 14.30 Tartu Loodusmajas ekskursioon ja Läänemere teemaline töötuba ning 17–18.30 autasustamine.

Test algas kuulamisega, ülesannetelehti oli kokku 12 ning absoluutselt kõik toimus soome keeles. See oli ikka totaalselt uus ja huvitav kogemus. Vahepeal läksid mõtted segamini, eriti siis, kui vestluse järjekord hakkas minuni jõudma. Ülesanded olid minule enamjaolt arusaadavad. Korraldajad kommenteerisid pärast, et kahetsusväärsest tekkis mitmetel osalejatel raskusi töökäskude mõistmisel. Sõnavara sai kõvasti treenida siis, kui oli vaja eestikeelseid sõnu soome keelde tõlkida ning kui soomekeelseid tähendusi ei teadnud. Üks keerulisemaid ülesandeid oli sünonüümide ühendamine, kuna paljusid mereteemalisi sõnu polnud ma kunagi kuulnud ning sobitasin neid siis kokku sisetunde järgi. Kui aga pidi lünkadesse valima teksti all olevaid sõnu, tulid appi lüngale järgnevate sõnade käändelõpud. Siinkohal väljendub soome keele üks plussidest: kui oled omandanud teadmisi sõnalõppude ning käänamise kohta, aitab see sageli hädast välja.

Viimases ülesandes pidi kirjutama soomekeelse jutu, kus soovitad turistile külastamiseks toredaid Eestimaa kohti. Abimaterjalina võis kasutada ülesandele lisatud reklaampakkumisi.

Vestlus läks mul tagantjärele mõeldes küll närviliselt, aga üsna positiivselt. Kaks naist, kellele rääkisin, olid väga toredad ning toetavad. Pinges olekus rääkida kogu vestluse ajal soome keeles oli väga huvitav kogemus, sest pea oli üpriski tühi. Üks asi oli esitada eelnevalt õpitud kõne, kuid hoopis teine tase oli aru saada täiendavatest küsimustest ning nendele sobivalt vastata.

Lõpetasin testi siis, kui aeg täis sai ehk kell 14 ning seadsin sammud kohvikusse, kus õpetaja ja teise osalejaga lõunatasime ning muljeid jagasime. Pingelangus oli suur ja nüüd jäi vaid oodata õhtuni, et tulemused teada saada. Loodusmaja töötuba, kus tutvustati kalu ning tegime ka rühmatööd, oli üsna huvitav.

Autasustamisel peksis mu süda päris tugevalt – ei osanud absoluutselt midagi oodata. Fakt oli aga see, et võitjad oleme me kõik. Kohti teadustati tagantpoolt etepoole ja iga koha nimetamisel ootasin põnevil, millal kostub minu nimi. Seda aga ei tulnud. Mida väiksemaks number läks, seda pinevamaks olukord muutus. Seitsmeteistkümnest sai kümme ja kümnest viis. Vahepeal tehti teatavaks Soome Instituudi videovõistluse “Milleks mulle soome keel?” võitjad. Olin sõbrannaga ka sellest osa võtnud. Kuigi me ei võitnud, saime tunnustuse enim vaatamisi kogunud video eest (30 000 vaatamist 43 000-st). Tegime videos intervjuu Soome popstaari Isac Elliotiga ja suure tõenäosusega just sellepärast kogunes vaatamisi nii palju. Pärast saime teada, et žüriile ei meeldinud, et Elliot kõneles soome keele tähtsusest inglise keeles.

Siis juhtus selline vahva asi, et minu nime ei olnud öeldud ka neljanda kohani jõudes ning alles jäi vaid esikolmik. Sel hetkel olid mul emotsioonid nii laiali, et vaatasin vaid õpetajale naeratades otsa, kuid sisemiselt kiljusin. Teatati kolmas koht ja lõpuks kõlas minu nimi. Läksin aukirja võtma ning unustasin kingikoti – õnneks publik vaid naeris mõistvalt veidi piinliku olukorra üle. Arvasin, et nüüd on kõik, aga siis jagati veel esikolmikule eritingimustel Tartu Ülikooli sisseastumise leht (Tallinna Ülikoolis annab väga hea olümpiaadikoht sama eelise) ja ma olin ikka väga imestunud – ma polnudki sellise boonusega kursis.

Kodutee kulges mul mitme koti – sest õpilaste pingutused ei jäänud tasumata – ning tohutult rõõmsa meelega. Olümpiaad andis nii palju uusi kogemusi! Soovitan kindlasti ka teistel õpilastel järgnevatel aastatel sellest osa võtta. Minu jaoks on üliõpilaselu uksed avatud, mida ma ei suuda siiamaani uskuda.

Laura Saare, Tallinna Ühisgümnaasiumi 12. klassi õpilane, kes saavutas soome keele olümpiaadil 3. koha.

Pyhä Valburg

Kummankin juhlan nimen taustalla on sama etymologia. Pyhä Valburg (Walburga, Valborg) oli 700-luvulla elänyt englantilainen nunna, joka toimi lähetystyössä Saksanmaalla. Sata vuotta hänen kuolemansa jälkeen paavi Hadrianus II julisti Valburgin pyhimykseksi, minkä myötä hänen luunsa siirrettiin pyhäinjäännöksenä Eichstättin Pyhän Ristin kirkkoon 1. toukokuuta 870. Näin syntyi Valburgin pyhimyksen muistopäivä. Pyhästä Valburgista tuli erityisesti maanviljelijöiden ja satojen suojelupyhimys.

Germaanien kääntyessä kristinuskoon Skandinaviaa myöten levisi samalla myös katolilainen pyhimysusko ja sen mukana Valburgin kunnioittaminen pyhimyksenä. Itämerensuomalaisilla oli tuolloin vielä omat pakanalliset kevätjuhlansa, joka Suomessa tunnettiin nimellä hela- eli toukojuhla ja Virossa vastaavasti maipäevana. Toukojuhla oli tärkeä erityisesti karjan laitumelle laskupäivänä.

Muinaissuomalaisten helajuhlan rituaaleihin kuuluivat mm. helavalkeiden eli kokkojen polttaminen, karjaonnen tavoittelu ja kellojen helisyttäminen. Nämä kaikki tavat tunnetaan myös Virossa, jossa on tähän päivään asti säilynyt volbrituli eli valpurinyönä sytytettävä kokko, hela.

Katolinen kirkko levisi Suomeen vuosisadan tai pari aiemmin kuin Viroon. Suurimmasta osasta suomalaisten asuttamasta alueesta tuli Ruotsin osa, ja samalla ruotsalainen Valborg-pyhimyskultti tuli tunnetuksi. Walburga taas levisi saksalaisten ristiretkeläisten ja uudisasukkaiden mukana Baltiaan 1200-luvulta alkaen. Siinä missä hämäläinen talonpoika oli aivan samanlainen Ruotsin kuninkaan alamainen kuin svealainenkin, joutuivat virolaiset saksalaisten ritarien omistamien maaorjien asemaan. Samoin kristinusko juurtui huomattavasti heikommin Viron- ja Liivinmaalla kuin Ruotsin valtakuntaan kuuluneessa Suomessa. Esimerkiksi pakanalliselta ajalta periytyvien helavalkeiden polttaminen tänäpäivänä on yhtä vähäistä ja alueellisesti rajoittunutta niin Suomessa kuin Ruotsissakin, kun taas Virossa se on varsin yleistä.

Virossa volberiin liittyy myös noitaperinne, joka Suomessa kytkeytyy lähinnä pääsiäisen yhteyteen. Tämä on kuitenkin myöhempää perua ja liittynee ilmeisesti siihen, että (saksalainen) katolinen kirkko yritti “vieroittaa” rahvaan pakanallisista tavoista leimaamalla öiset toukohelojen äärelle kokoontumiset noitajuhliksi.  Suomessa taas pakanallisen ajan piirteet säilyivät osana agraarikulttuuria, jonka heikentymisen myötä myös nämä katosivat. Suomalaisen vapun synty ajoittuu modernin ylioppilaskulttuurin syntyyn 1800-luvun lopulla.

Opiskelijavappu

Suomalainen vappu on oikeastaan modernin kaupunkikulttuurin tuote. Nykyisessä muodossaan se sai alkunsa uudessa pääkaupungissa Helsingissä, jonne myös yliopisto oli siirretty vuonna 1827. Ylioppilaat omaksuivat ruotsinkielisen kaupunkilaissäätyläistön kevätjuhlatavan, johon kuului ajan viettäminen puistoissa ja siman juominen. Vappu oli alun alkaen leimallisesti helsinkiläinen, ruotsinkielinen ja akateeminen kaupunkiporvariston juhla. Piknikit, ylioppilaslakit, sima, kuohuviini ja akateeminen juhlinta sekä Glada vappen!-toivotukset kumpuavat vieläkin tästä taustasta.

Virallisesti vapun (ruots. vappen) nimi on suomalaisen työn päivä, joka viittaa kansainväliseen työväenpäivään. Työväenliikkeen 1. toukokuun juhlinta muodostui samoihin aikoihin ylioppilaiden vappujuhlinnan kanssa. Näistä jälkimmäinen on ollut vahvempi perinne ja laajentunut muihinkin yliopistokaupunkeihin. Suomalainen “poliittinen vappu” vappumarsseineen ei koskaan (onneksi) tullut tarkoittamaan mellakointia, mielenosoituksia ja lakkoja, kuten esimerkiksi Ranskassa tai muualla Manner-Euroopassa.

Virossa baltiansaksalaisella ylioppilaskunnalla oli vappuperinteiden aloittamisessa samanlainen edelläkävijän rooli kuin Suomen ruotsinkielisillä ylioppilailla. Erona oli ainoastaan kansallisuusraja, joka sulki virolaiset vapunvieton ulkopuolelle. Viron itsenäistymisen myötä tavoiksi vakiintui kulkueet ja kokkojen polttaminen.

Neuvostomiehityksen vuosina valpurinpäivän vietto Virossa oli kielletty ja virallinen “työväenvappu” oli jotakin sellaista, jonka viettämistä ei pahemmin ikävöidä. Volbritulen sytyttäminen naamioitiin roskien polttamiseksi tai juhlintaa perusteltiin jollain sosialistisella syyllä.

Nyt palautetun itsenäisyyden aikana uudelleen henkiin heränneen ylioppilaskulttuurin myötä volberi on tullut yhä enemmän näkyviin myös yliopistokaupunki Tartossa, jossa se huipentaa jokavuotiset opiskelijoiden kevätpäivät. Viikon pituiset kevätpäivät ovat kestoltaan jo lähes yhtä pitkiä kuin suomalaisten teekkarivaput. Volbriöönä eli valpurinyönä korporaatiot ovat auki, vastavierailuja tehdään ja grillit lämpenevät. Myös korporaation täysjäsenyyden vahvistaminen eli värien antaminen tapahtuu yleensä volbriöön aikana. Tartossa on kehittynyt ja kehittyy kokoajan oma virolainen ylioppilasvappuperinteensä, joka jäi ensimmäisen vapauden aikana hieman keskeneräiseksi. Valpurin vietossa on aineksia niin pakanallisista tavoista, baltiansaksalaisesta korporaatiokulttuurista kuin suomalaisesta vapustakin. Vaikka toistaiseksi esimerkiksi Helsingin vappu on vielä suurempi ja kaiken kattavampi juhla, on Tartossa kehittynyt viimeisen neljännesvuosisadan aikana varsin mukavia opiskelijaperinteitä, joihin myös ystävyysosakunnat Helsingistä perinteisesti ottavat osaa.

Linkkejä:
Vappu ja siman resepti
Volbriõhtu tähistamine Tartus
Folkolore.ee:Volbripäev
Volbriõhtu tähistamine
wikipedia.fi: Vappu

Kuidas soome keele õppimine minu jaoks kulges? Mõtlesin kirja panna mõned punktid, mis minu arvates algajale soome keele õppijale tähtsad võiksid olla.

Kõik seosesse

Kui oma osakonna soome keele kursusele registreerusin, märkasin, et toimub ka Soome maa ja ajaloo kursus, mida andis ka sama õpetaja. Olin kohe kindel, et kui ma õpin paralleelselt mõlemal kursusel, täiendavad kursused teineteist väga hästi, keel aitab mul Soome kohta rohkem teada saada ning ajaloosündmused ja olulised nimed annavad jälle keelekasutusele palju juurde. Just nii oligi, sageli teemad ka kattusid osaliselt ja mul oli eelmise tunni teadmistest uues tunnis juba ette kasu. Samas polnud see hoopiski mitte tüütu, kui midagi juba eelnevalt teadsin ja seda uuesti mainiti, sest õpetaja andis pidevalt ka järjest uut informatsiooni, nii et pagas muudkui kasvas ja kasvas. Arvangi, et soome keele (ja ka teiste võõrkeelte) õppimisel on väga suureks toeks just see, kui juurde võtta mõni konkreetne teema ja seda uurida. Selleks võib kas või erialast lähtuvalt olla ajalugu, loodus, muusika jne. Juurde tuleb palju uusi teadmisi ning ka keeleoskus paraneb oluliselt.

Hea õpetaja, õpik ja vihik

Igal õpetajal on veidi erinevad õppematerjalid ja metoodika, samamoodi ka õpilasel iseenda jaoks. Meie õppisime oma kursusel enamasti õpiku järgi, mille autoriks on mu õpetaja ise. Kuid alguses oli õpikuga väike probleem – õpiku uuem 2013. aasta väljaanne polnud veel trükikojast saabunud. Nii me õppisimegi nädala-kaks slaidide põhjal, samuti andis õpetaja meile veidi hiljem kasutada õpiku uue trüki PDF-versiooni. Minu üheks kõige tähtsamaks õppevahendiks sai aga vihik – kuna õpik esialgu reaalsel kujul puudus, tekkis mul kohe harjumus kõik kirja panna, et hiljem midagi kiiresti järele vaadata või korrata saaks, just nii nagu õpikust. Komme peaaegu kõike vihikusse üles kirjutada ning ka suuliselt tehtud harjutused vihikus veel kord läbi kirjutada tekkis mul eelkõige sellest, et mu õpetaja Margit Kuusk on väga energiline inimene. Ta jõudis tunni jooksul anda väga palju soovitusi, mainida minu jaoks uusi sõnu, raamatute pealkirju ja autoreid, samal ajal veel uut teemat õpetades. Et kõik see huvitav info kaduma ei läheks, kirjutasingi ma kohe võimalikult palju vihikusse üles. Arvan, et ka kirjutamismälu üldiselt on keeleoskusele hea, see võimaldab õpitut reaalselt kinnistada ja end iga uue tunniga järjest kindlamalt tunda. Lisaks on vihikut väga kerge igale poole kaasa võtta ja hea lugeda.

Kodutööd=distsipliin=edu

Minu õpetajal oli oma kursuse jaoks välja töötatud konkreetne süsteem. Näiteks kohe kursuse alguses saime teada, et õpetajale tuleb semestri jooksul saata kolm kodust kirjutist ning sooritama peab ka kolm kontrolltööd. See võis esialgu tunduda väga mahukana, kuid õpetaja andis meile vabalt valida aja, millal oma kirjutised talle saadame ning andis alati ka soovitusi, kust vaadata sõnavara või kuidas võiks kindlal teemal kirjutada. Esialgu tundus kursus olevat ainult lõbu, esimeses tunnis vaatasime „Soome-eesti eksitussõnastiku“ naljakaid illustratsioone ja kuulasime soomekeelset laulu. Aga juba tunni lõpus jättis õpetaja meile mitu kodust ülesannet. Ja edaspidi võis kindel olla, et koduseks tööks on vähemalt neli või viis harjutust. Samuti võisime ühes tunnis edasi võtta kaks või koguni kolm uut osa. Minu jaoks oli see väga uus ja tore keeleõppimise viis – sain aru, et ma ei õpi keelt mitte ainult tunnis, vaid praktiliselt kogu aeg. Kursus toimus kaks korda nädalas, vabad päevad kulusid materjali äraõppimise ja kordamise ning koduste ülesannete tegemise peale. Tihti kordasin kõik ka veel samal päeval vahetult enne tundi üle, sest õpetaja lasi meil tunnis koduste tööde vastused järgemööda ette lugeda. Nii sai ka kohe teada, kas oled asjast aru saanud või ei. Ja isegi kui polnud, oli õpetaja valmis kohe tahvli peal uuesti seletama. Nii et igal moel oli kodustesse ülesannetesse süvenemisest kasu. Mul tekkis väga tugev õppimise harjumus.

Lisamaterjalid

Lisaks õpikuülesannetele tegime loomulikult ka palju muud – väga tihti näiteks kuulamisülesandeid ning omamoodi traditsiooniks kujunes meil soomekeelsete selkouutiste kuulamine. Need erinesid tavalistest raadiouudistest selle poolest, et neid loeti ette palju aeglasemalt ning sõnavara oli lihtsam, seega algajale keeleõppijale harjutamiseks väga sobiv ja praktiline õppevahend. Kuulasime neid uudiseid väga tihti, üritasime kuuldust aru saada ja seda ümber jutustada. Lisaks vaatasime veel nii spetsiaalselt keeleõppeks kokku pandud videoid, ent mõnikord ka midagi meelelahutuslikku. Iga tund oli ka just uute ja üllatuslike lisamaterjalide poolest huvitav ja neid sai kodus tahtmise korral samuti üle vaadata või kuulata. Veel olid õpetajal olemas helifailid ka oma õpiku tekstidest, samuti testid sõnade kordamiseks, grammatikatabelid ja palju muud huvitavat.

Arvan, et keeleõpe muutub järjest mitmekülgsemaks ja huvitavamaks ja igaühel tuleks leida just see viis, mis tema jaoks kõige põnevam on.

Marili Tomingas, TÜ soome keele ja kultuuri magistriõppe üliõpilane

19. veebruaril 2016. aastal toimus Elva Gümnaasiumis 4. ülevabariigiline gümnaasiumiõpilaste tõlkevõistlus, mille eesmärgiks oli korraldajate sõnul väärtustada võõrkeeleoskust, aga ka väga head emakeele valdamist. Võtsin võistlusest osa ainsa õpilasena meie koolist, ja valisin tõlkesuunaks soome-eesti. Koolis õpin soome keelt alles teist aastat, aga olen käinud Soomes päris tihti ja seetõttu olen soome keelega piisavalt kokku puutunud, et tõlkimist proovida. Tõlkevõistlus on võõrkeele õpilastele muidugi hoopis uutmoodi kogemus.

Tõlkevõistlusest võttis osa üle 60ne gümnasisti, kelle seas oli ka neid, kes osalesid antud üritusel juba teist või isegi kolmandat korda. Lisaks soome keelele tõlkisid noored inglise, saksa, vene ja prantsuse suunal ning omaette kategooriana eesti keelest vene keelde. Tõlkida oli kaasaegsete proosakirjanike tekstid või tekstikatkendid, mille pikkus oli 800-1000 sõna, tõlketööks anti aega viis tundi.

Koolimajja jõudes anti kõigile osalejatele kätte materjalid, kus olid kirjas võistluse reeglid, info kirjaniku kohta ja ka tekst, mida tõlkima hakata. Peale seda suundusime aulasse, kus oli kaetud laud erinevate maiustuste ning jookidega. Natuke enne tõlketöö algust tervitas meid Elva Gümnaasiumi direktor. Ta rääkis võistluse korraldamise traditsioonist ja koolist üldisemalt, peale mida esinesid kaks koolitüdrukut – selline ilus sissejuhatus muutis võistlusõhkkonna palju meeldivamaks ning mõnusamaks.

Võistlustööd kirjutati Elva Gümnaasiumi kahes arvutiklassis, kuhu me kõik imekombel ära mahtusime. Vene keelde tõlkijatele olid teatud arvutid ette valmistatud, teised said istekohad ise valida. Paljudel noortel tõlkijatel oli kaasas juhendaja, kes neile veel viimaseid soovitusi jagas, aga ka teised ei tundnud ennast liiga mahajäetuna, sest kõik võistlust korraldada aitavad Elva õpetajad olid meeldivalt abivalmid. Minu arvates oli kogu üritus väga hästi korraldatud ning kõikidele tekkinud küsimustele vastati.

Mina tõlkisin võistlustööna Taina Latvala tekstikatkendit, mis rääkis noore tüdruku ja tema poisi suhtest ning sellest, kuidas nad läbi erinevate raskuste siiski kõigega toime tulid. Arvan, et antud katkend oli üsna hea valik, kuna teksti teema pakub huvi nii mõnelegi lugejale. Võistluse kirjandusspetsialistidest žürii hindab tõlke täpsust, stiili tabamist ja keelelist korrektsust.

Alguses oli mul võistlusele mineku osas erinevaid kahtlusi, kuid lõppkokkuvõttes olen siiski äärmiselt õnnelik, et ära käisin ja ennast proovile panin. Sain tõlkepäevast huvitava kogemuse ning ausalt öeldes olin positiivselt üllatunud, et nii paljud noored on tegelikult huvitatud ilukirjanduse tõlkimisest. Võistluse tulemused tehakse teatavaks 2. aprillil Elva Gümnaasiumi pidulikul vilistlaskonverentsil.

Andrea Proškina, Tallinna Ühisgümnaasiumi 11. klassi õpilane

Reaalse kirjavahetuse kui praktilise õppemeetodi idee tekkis mul kevadel.
Nimelt polnud teoreetiliselt funktsionaalne postkaardi kirjutamise ülesanne äratanud õpilastes erilist innustust. Postkaart tundus igav ja elukauge tõenäoliselt kahel põhjusel – esiteks pole traditsioonilised postiteenused enam noore põlvkonna hulgas populaarsed ja teiseks oli lugejaks taas õpetaja ning kogu situatsioon seega ebaveenev rollimäng. Teades, et alustan sügisel soome keele õpetamist ka teises koolis, otsustasin algatada õpilaste vahel enam põnevust äratava kirjavahetuse. Lubadus peatsest kirjasõbrast tekitas kohe ootusärevust.

Head asjad nõuavad sageli küpsemisaega ja esimesest kirja viimistlesime lausa poolteist kuud. Kontrollisin mustandite keelekasutust individuaalselt kaks korda ning andsin teemaarenduseks uusi ideid. Kirja sisuks oli enese tutvustus, harrastustest rääkimine ja küsimuste esitamine – asjad, mis tasub üle korrata eri tasemetel.

Kohtudes uute õpilastega, sain neid kohe üllatada saadetistega tundmatutelt kaasõppijatelt. Kujutan ette, kui positiivselt võib mõjuda teadmine, et keegi on sinu peale mõelnud juba pikalt enne tutvumist. Vastused sisaldasid samuti teavet endast ja oma harrastustest. Lihtsam kirjaversioon läks teise kooli algajatele ja keerulisem edasijõudnutele.

Kogu protsessi ajal pöörasin õpilaste tähelepanu sõbraliku ja viisaka suhtlusstiili säilitamisele ning lugeja kui partneriga arvestamisele. Veidi vanamoodne tekstižanr hakkas elama, ja parimal juhul lisandusid paberile kaunid joonistused ning ümbrikud volditi leidlikult ise valmis. Soovi korral võis kasutada varjunime.

Mõned kirjasõbrapaarid jäid püsima planeeritust kauemakski – sõbrale pühendati lõpuks nimeline jõulukaart. Arvestades rühmade eri suurusi, puudujaid, tähtaegade venitajaid ja mõningaid kõrvalehiilijaid, tuli idee päästmiseks siiski veidi pead murda. Lasin mõnele kirjale vastata mitmel inimesel ning aeg-ajalt tuli kellelgi loobuda oma nimelisest sõbrast ja kirjutada ühtlasema jagatavuse nimel anonüümsele adressaadile. Pettunutele tunnistasin ausalt, et süsteemil on puudujääke, kuna tervik kujuneb paljude mutrikeste koostöös. Nii seda kui ka idee üldist eesmärki näidi mõistvat.

Teise kirja sisuks oli reisiplaani koostamine detsembrikuu mõneks päevaks. Sihtkohaks oli üks Helsingist kaugem Soome linn. Õpilased otsisid reaalseid internetilehekülgi kasutades reisiks sobiliku laeva, seejärel rongi või bussi, vaatamisväärsusi sihtkohas ning lühiajalise üürikorteri (praktilise airbnb.fi lehekülje tutvustamine leidis head vastuvõttu). Loomulikult päädis plaani esitamine sõbra kaasakutsumisega ning reisikulude suuruse üle polnud harjutustöö juures vaja muretseda. Vastuseks andsin ette positiivse malli – kutse võeti vastu, esitati omapoolseid kommentaare ja lisati lõppu üks soomekeelne nali. Osaliselt eelnevalt valmis mõeldud struktuuri, osaliselt tunnis esitatud ettepanekuid arvestav näidistekst hoidis kirjutamis- ja kontrollimisaega kokku. Vastasin küll õpilaste individuaalsetele pöördumistele, aga kirjad tulid kokkuvõttes sarnased. Nii kirjutamise kui ka lugemise-tõlkimise protsess õpetas kirjasõpradele siiski uut.

Lõpuks meisterdasid ühe kooli õpilased teistele soomekeelsete positiivsete mõtteterade-elujuhistega järjehoidjad ning said vastu jõululuuletustega kaardid. Usun, et mitmetele õpilaste jääb see soomekeelsete kirjasõprade sügis veidi eriliselt meelde. Samal kujul see ilmselt ei kordu, aga ehk on idee inspiratsiooniks uutele algatustele.

Tekst ja pildid: Kristel Kotta, soome keele õpetaja Jüri Gümnaasiumis ja Tallinna Ühisgümnaasiumis

Ennen itsenäistymistä Suomi oli yli sata vuotta Venäjän tsaarivaltion autonominen suuriruhtinaskunta. Sitä ennen Suomi oli kuulunut Ruotsin valtakuntaan. Itsenäistymistä seurasi Suomen sisällissota vuonna 1918. Seuraavan kerran Suomen itsenäisyyttä koeteltiin II maailmansodassa, eli legendaariseksi nousseessa talvisodassa vuosina 1939-40 ja jatkosodassa vuosina 1941-1944. Suomi hävisi sodan ja joutui luovuttamaan suuria maa-alueita Neuvostoliitolle, mutta onnistui kuitenkin säilyttämään itsenäisyytensä. Tämän vuoksi Suomen itsenäisyyspäivän juhlissa muistellaan edelleen sotaa, sodassa kaatuneita isänmaan puolustajia, sekä kunnioitetaan sodan veteraaneja.

Suomen itsenäisyyden puolesta jatkosodassa taisteli myös yli 3000 virolaista sotilasta, eli niin kutsutut “Suomen-pojat”, joita sodassa kaatui noin 200. Vuosittaisen Suomen itsenäisyyspäivän juhlan yhteydessä Tartossa pidetään erillinen juhlatilaisuus Tarton alueen Suomen-pojille.

Suomen itsenäisyyspäivä on Suomessa virallinen liputuspäivä. Suomen kansallislipussa on sininen risti valkoisella pohjalla. Valtiolipussa on ristin keskellä Suomen vaakuna. Vaakunassa on punaisella pohjalla keltainen leijona ja valkeita ruusuja. Leijona symboloi voimaa ja rohkeutta.

Itsenäisyyspäivän perinteitä

Itsenäisyyttä juhlitaan itsenäisyyspäivää edeltävällä viikolla ympäri Suomen esimerkiksi koulujen ja oppilaitoksien omissa itsenäisyyspäiväjuhlissa.

Itsenäisyyspäivänä järjestetään Tähtitorninmäellä Helsingissä juhlallinen lipunnosto, jossa ohjelmaan kuuluu puheita ja kuorolaulua. Itsenäisyyspäivän juhlajumalanpalvelukseen Helsingin Tuomiokirkossa osallistuvat Suomen presidentit, valtioneuvosto, eduskunta ja valtion ylimmät virkamiehet. Tasavallan presidentti myöntää itsenäisyyspäivänä kunniamerkkejä ja ylennyksiä. Puolustusvoimat järjestää valtakunnallisen sotilasparaatin, joka pidetään joka vuosi eri kaupungissa. Sankarihaudoille eli sodassa kaatuneiden haudoille viedään kukkia, kynttilöitä ja seppeleitä. Yliopistokaupungeissa itsenäisyyspäivän perinteisiin kuuluu ylioppilaiden soihtukulkue.
Illalla on perinteinen tasavallan presidentin itsenäisyyspäivän vastaanotto eli Linnan juhlat Presidentinlinnassa Helsingissä, johon on kutsuttu noin 1800 juhlavierasta. Juhlavastaanottoa seuraa television kautta lähes koko Suomen kansa.

Monien suomalaisten itsenäisyyspäivän perinteisiin kuuluu katsoa Väinö Linnan Tuntematon sotilas -romaanin pohjalta tehty Edvin Laineen ohjaama samanniminen elokuva. Monet sytyttävät itsenäisyyspäivän kunniaksi ikkunan eteen kaksi sinivalkoista kynttilää.

Maamme-laulu ja Finlandia

Suomen kansallislaulun “Maamme” sanat on kirjoittanut Johan Ludvig Runeberg ja laulun sanat on suomentanut Julius Krohn ja Paavo Cajander. Lauluun kuuluu yksitoista säkeistöä, joista yleensä lauletaan ensimmäinen ja viimeinen säkeistö, sekä yksi säkeistö ruotsiksi. Sävel on Fredrik Paciuksen, ja se on sama kuin Viron kansallislaulussa. Kuuntele laulua näiden linkkien kautta: https://www.youtube.com/watch?v=RKRvD5i44Ko, https://www.youtube.com/watch?v=x31ZWU0-DV0

Oi maamme, Suomi, synnyinmaa,
soi, sana kultainen!
Ei laaksoa, ei kukkulaa,
ei vettä, rantaa rakkaampaa,
kuin kotimaa tää pohjoinen,
maa kallis isien!

Sun kukoistukses’ kuorestaan
kerrankin puhkeaa,
viel’ lempemme saa nousemaan
sun toivos’, riemus’ loistossaan,
ja kerran, laulus’ synnyinmaa
korkeemman kaiun saa.

Myös suomalaisten rakastama Jean Sibeliuksen Finlandia on yksi itsenäisen Suomen symboleista. Yhtä teoksen osaa, Finlandia-hymniä on jopa ehdotettu Suomen kansallislauluksi. Kuuntele koko teos tästä: https://www.youtube.com/watch?v=F5zg_af9b8c Hymnin sanat on kirjoittanut V. A. Koskenniemi. Kuuntele hymni tästä: https://www.youtube.com/watch?v=bfx4J6aL3dE

Oi, Suomi, katso, sinun päiväs’ koittaa,
yön uhka karkoitettu on jo pois,
ja aamun kiuru kirkkaudessa soittaa,
kuin itse taivahan kansi sois’.
Yön vallat aamun valkeus jo voittaa,
sun päiväs’ koittaa, oi synnyinmaa.

Oi, nouse, Suomi, nosta korkealle,
pääs’ seppelöimä suurten muistojen.
Oi, nouse, Suomi, näytit maailmalle,
sa että karkoitit orjuuden,
ja ettet taipunut sa sorron alle,
on aamus’ alkanut, synnyinmaa.

Lähteet:
http://oppiminen.yle.fi/juhlapaivat/itsenaisyyspaiva-612
https://fi.wikipedia.org/wiki/Suomi
http://www.juhlapyhät.fi/itsenaisyyspaiva
http://www.peda.net/veraja/hartola/aineenopetus/musiikki/ulkoa