Enne seda, kui ma 2013. aasta sügisel ülikoolis soome keelt õppima hakkasin, teadsin soome keeles vaid paari sõna. Olin teistelt ülikoolikaaslastelt küll kuulnud, et soome keele saab ühe kursusega üsna heal tasemel selgeks ja eestlasele pole see muidugi üleüldse raske keel. Lisaks tundus mulle, et ülikoolis oskasid minu osakonnas soome keelt ka kõik õppejõud, ükskõik mis ainega nad ka seotud olid. Väga tihti mainis mõni õpetaja oma loengus jälle, et „nagu te teate, soome keeles on see nii“ või „soome keeles on see olemas, aga eesti keeles pole“.

Kuidas soome keele õppimine minu jaoks kulges? Mõtlesin kirja panna mõned punktid, mis minu arvates algajale soome keele õppijale tähtsad võiksid olla.

Kõik seosesse

Kui oma osakonna soome keele kursusele registreerusin, märkasin, et toimub ka Soome maa ja ajaloo kursus, mida andis ka sama õpetaja. Olin kohe kindel, et kui ma õpin paralleelselt mõlemal kursusel, täiendavad kursused teineteist väga hästi, keel aitab mul Soome kohta rohkem teada saada ning ajaloosündmused ja olulised nimed annavad jälle keelekasutusele palju juurde. Just nii oligi, sageli teemad ka kattusid osaliselt ja mul oli eelmise tunni teadmistest uues tunnis juba ette kasu. Samas polnud see hoopiski mitte tüütu, kui midagi juba eelnevalt teadsin ja seda uuesti mainiti, sest õpetaja andis pidevalt ka järjest uut informatsiooni, nii et pagas muudkui kasvas ja kasvas. Arvangi, et soome keele (ja ka teiste võõrkeelte) õppimisel on väga suureks toeks just see, kui juurde võtta mõni konkreetne teema ja seda uurida. Selleks võib kas või erialast lähtuvalt olla ajalugu, loodus, muusika jne. Juurde tuleb palju uusi teadmisi ning ka keeleoskus paraneb oluliselt.

Hea õpetaja, õpik ja vihik

Igal õpetajal on veidi erinevad õppematerjalid ja metoodika, samamoodi ka õpilasel iseenda jaoks. Meie õppisime oma kursusel enamasti õpiku järgi, mille autoriks on mu õpetaja ise. Kuid alguses oli õpikuga väike probleem – õpiku uuem 2013. aasta väljaanne polnud veel trükikojast saabunud. Nii me õppisimegi nädala-kaks slaidide põhjal, samuti andis õpetaja meile veidi hiljem kasutada õpiku uue trüki PDF-versiooni. Minu üheks kõige tähtsamaks õppevahendiks sai aga vihik – kuna õpik esialgu reaalsel kujul puudus, tekkis mul kohe harjumus kõik kirja panna, et hiljem midagi kiiresti järele vaadata või korrata saaks, just nii nagu õpikust. Komme peaaegu kõike vihikusse üles kirjutada ning ka suuliselt tehtud harjutused vihikus veel kord läbi kirjutada tekkis mul eelkõige sellest, et mu õpetaja Margit Kuusk on väga energiline inimene. Ta jõudis tunni jooksul anda väga palju soovitusi, mainida minu jaoks uusi sõnu, raamatute pealkirju ja autoreid, samal ajal veel uut teemat õpetades. Et kõik see huvitav info kaduma ei läheks, kirjutasingi ma kohe võimalikult palju vihikusse üles. Arvan, et ka kirjutamismälu üldiselt on keeleoskusele hea, see võimaldab õpitut reaalselt kinnistada ja end iga uue tunniga järjest kindlamalt tunda. Lisaks on vihikut väga kerge igale poole kaasa võtta ja hea lugeda.

Kodutööd=distsipliin=edu

Minu õpetajal oli oma kursuse jaoks välja töötatud konkreetne süsteem. Näiteks kohe kursuse alguses saime teada, et õpetajale tuleb semestri jooksul saata kolm kodust kirjutist ning sooritama peab ka kolm kontrolltööd. See võis esialgu tunduda väga mahukana, kuid õpetaja andis meile vabalt valida aja, millal oma kirjutised talle saadame ning andis alati ka soovitusi, kust vaadata sõnavara või kuidas võiks kindlal teemal kirjutada. Esialgu tundus kursus olevat ainult lõbu, esimeses tunnis vaatasime „Soome-eesti eksitussõnastiku“ naljakaid illustratsioone ja kuulasime soomekeelset laulu. Aga juba tunni lõpus jättis õpetaja meile mitu kodust ülesannet. Ja edaspidi võis kindel olla, et koduseks tööks on vähemalt neli või viis harjutust. Samuti võisime ühes tunnis edasi võtta kaks või koguni kolm uut osa. Minu jaoks oli see väga uus ja tore keeleõppimise viis – sain aru, et ma ei õpi keelt mitte ainult tunnis, vaid praktiliselt kogu aeg. Kursus toimus kaks korda nädalas, vabad päevad kulusid materjali äraõppimise ja kordamise ning koduste ülesannete tegemise peale. Tihti kordasin kõik ka veel samal päeval vahetult enne tundi üle, sest õpetaja lasi meil tunnis koduste tööde vastused järgemööda ette lugeda. Nii sai ka kohe teada, kas oled asjast aru saanud või ei. Ja isegi kui polnud, oli õpetaja valmis kohe tahvli peal uuesti seletama. Nii et igal moel oli kodustesse ülesannetesse süvenemisest kasu. Mul tekkis väga tugev õppimise harjumus.

Lisamaterjalid

Lisaks õpikuülesannetele tegime loomulikult ka palju muud – väga tihti näiteks kuulamisülesandeid ning omamoodi traditsiooniks kujunes meil soomekeelsete selkouutiste kuulamine. Need erinesid tavalistest raadiouudistest selle poolest, et neid loeti ette palju aeglasemalt ning sõnavara oli lihtsam, seega algajale keeleõppijale harjutamiseks väga sobiv ja praktiline õppevahend. Kuulasime neid uudiseid väga tihti, üritasime kuuldust aru saada ja seda ümber jutustada. Lisaks vaatasime veel nii spetsiaalselt keeleõppeks kokku pandud videoid, ent mõnikord ka midagi meelelahutuslikku. Iga tund oli ka just uute ja üllatuslike lisamaterjalide poolest huvitav ja neid sai kodus tahtmise korral samuti üle vaadata või kuulata. Veel olid õpetajal olemas helifailid ka oma õpiku tekstidest, samuti testid sõnade kordamiseks, grammatikatabelid ja palju muud huvitavat.

Arvan, et keeleõpe muutub järjest mitmekülgsemaks ja huvitavamaks ja igaühel tuleks leida just see viis, mis tema jaoks kõige põnevam on.

Marili Tomingas, TÜ soome keele ja kultuuri magistriõppe üliõpilane