Reedel, 8. aprillil toimus iga-aastane Agricola-nimeline soome keele olümpiaad. Eelvooru test sooritati jaanuarikuus oma koolis ning soome keele päevale pühendatud lõppvoor oli Tartus. Edasi pääses üle Eesti kokku 21 õpilast, kellest 17 tulid olümpiaadipäeval mõõtu võtma. Kõik sel aastal lõppvoorus osalenud olid soome keele olümpiaadil esimest korda. Teemaks oli Itämeri ehk Läänemeri.
Mina olin Tallinna Ühisgümnaasiumist ainuke osaleja. Kuna tegemist oli minu elu esimese olümpiaadiga, ei osanud ma enda edukust ennustada. Ühel õhtul sain aga õpetajalt e-maili teatega, et olen pääsenud lõppvooru. Olin õnnelik ja samas juba ette närvis, sest tulemas oli siiski palju mahukam test kui eelvoorus – teksti ja kõne mõistmine, grammatika- ja sõnavaraharjutused ning suuline ülesanne. Kõige rohkem närveerisin ma suulise ülesande pärast, mille jaoks tuli kodus valmistada ette umbes 2-minutiline kõne.
Saime kord nädalas kokku õpetaja ja ühe teise kooli tüdrukuga, kes samuti lõppvooru oli pääsenud, et koos õppida. Nädalad möödusid ning olümpiaad jõudis iga päevaga aina lähemale. Kõne koostamisega jäin ma küll viimasele minutile, aga tunnen, et sain tänu õpetaja abile veidi uusi teadmisi Läänemere ajaloost ning ka sõnavara mingil moel täienes. Ettevalmistusperioodil mõtlesin korduvalt, et ütlen olümpiaadist ära, aga olen väga tänulik eelkõige sisetundele, mis siiski ei lubanud mul seda teha.
Lõpuks saabus olümpiaadipäev ning sõitsin hommikul varase bussiga Tartusse. Kohale jõudes registreeriti meid ära ja juhatati kella 11-ks klassiruumi. Päevakorraldus meeldis mulle: kell 11–14 olümpiaad, alates kella 11.30-st hakati vestlusele kutsuma (toimus kahes ruumis), kell 13–14.15 lõunasöök (saime kupongid ja lõunasöök Ülikooli kohviku jazziklubis oli väga maitsev), 14.30 Tartu Loodusmajas ekskursioon ja Läänemere teemaline töötuba ning 17–18.30 autasustamine.
Test algas kuulamisega, ülesannetelehti oli kokku 12 ning absoluutselt kõik toimus soome keeles. See oli ikka totaalselt uus ja huvitav kogemus. Vahepeal läksid mõtted segamini, eriti siis, kui vestluse järjekord hakkas minuni jõudma. Ülesanded olid minule enamjaolt arusaadavad. Korraldajad kommenteerisid pärast, et kahetsusväärsest tekkis mitmetel osalejatel raskusi töökäskude mõistmisel. Sõnavara sai kõvasti treenida siis, kui oli vaja eestikeelseid sõnu soome keelde tõlkida ning kui soomekeelseid tähendusi ei teadnud. Üks keerulisemaid ülesandeid oli sünonüümide ühendamine, kuna paljusid mereteemalisi sõnu polnud ma kunagi kuulnud ning sobitasin neid siis kokku sisetunde järgi. Kui aga pidi lünkadesse valima teksti all olevaid sõnu, tulid appi lüngale järgnevate sõnade käändelõpud. Siinkohal väljendub soome keele üks plussidest: kui oled omandanud teadmisi sõnalõppude ning käänamise kohta, aitab see sageli hädast välja.
Viimases ülesandes pidi kirjutama soomekeelse jutu, kus soovitad turistile külastamiseks toredaid Eestimaa kohti. Abimaterjalina võis kasutada ülesandele lisatud reklaampakkumisi.
Vestlus läks mul tagantjärele mõeldes küll närviliselt, aga üsna positiivselt. Kaks naist, kellele rääkisin, olid väga toredad ning toetavad. Pinges olekus rääkida kogu vestluse ajal soome keeles oli väga huvitav kogemus, sest pea oli üpriski tühi. Üks asi oli esitada eelnevalt õpitud kõne, kuid hoopis teine tase oli aru saada täiendavatest küsimustest ning nendele sobivalt vastata.
Lõpetasin testi siis, kui aeg täis sai ehk kell 14 ning seadsin sammud kohvikusse, kus õpetaja ja teise osalejaga lõunatasime ning muljeid jagasime. Pingelangus oli suur ja nüüd jäi vaid oodata õhtuni, et tulemused teada saada. Loodusmaja töötuba, kus tutvustati kalu ning tegime ka rühmatööd, oli üsna huvitav.
Autasustamisel peksis mu süda päris tugevalt – ei osanud absoluutselt midagi oodata. Fakt oli aga see, et võitjad oleme me kõik. Kohti teadustati tagantpoolt etepoole ja iga koha nimetamisel ootasin põnevil, millal kostub minu nimi. Seda aga ei tulnud. Mida väiksemaks number läks, seda pinevamaks olukord muutus. Seitsmeteistkümnest sai kümme ja kümnest viis. Vahepeal tehti teatavaks Soome Instituudi videovõistluse “Milleks mulle soome keel?” võitjad. Olin sõbrannaga ka sellest osa võtnud. Kuigi me ei võitnud, saime tunnustuse enim vaatamisi kogunud video eest (30 000 vaatamist 43 000-st). Tegime videos intervjuu Soome popstaari Isac Elliotiga ja suure tõenäosusega just sellepärast kogunes vaatamisi nii palju. Pärast saime teada, et žüriile ei meeldinud, et Elliot kõneles soome keele tähtsusest inglise keeles.
Siis juhtus selline vahva asi, et minu nime ei olnud öeldud ka neljanda kohani jõudes ning alles jäi vaid esikolmik. Sel hetkel olid mul emotsioonid nii laiali, et vaatasin vaid õpetajale naeratades otsa, kuid sisemiselt kiljusin. Teatati kolmas koht ja lõpuks kõlas minu nimi. Läksin aukirja võtma ning unustasin kingikoti – õnneks publik vaid naeris mõistvalt veidi piinliku olukorra üle. Arvasin, et nüüd on kõik, aga siis jagati veel esikolmikule eritingimustel Tartu Ülikooli sisseastumise leht (Tallinna Ülikoolis annab väga hea olümpiaadikoht sama eelise) ja ma olin ikka väga imestunud – ma polnudki sellise boonusega kursis.
Kodutee kulges mul mitme koti – sest õpilaste pingutused ei jäänud tasumata – ning tohutult rõõmsa meelega. Olümpiaad andis nii palju uusi kogemusi! Soovitan kindlasti ka teistel õpilastel järgnevatel aastatel sellest osa võtta. Minu jaoks on üliõpilaselu uksed avatud, mida ma ei suuda siiamaani uskuda.
Laura Saare, Tallinna Ühisgümnaasiumi 12. klassi õpilane, kes saavutas soome keele olümpiaadil 3. koha.